Täna alustan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin. Kuidas ma vaikselt, aga kindlalt Härrat treenima meelitan. Maikuus tekkis tal ühe vale liigutuse tagajärjel seljas suuremat sorti probleem. Oma kolm nädalat oli ta praktiliselt pikali, kohutavas masenduses ja tänu dr.Googlile pea musti mõtteid täis. Näitasin talle ette harjutusi, mida ta vaikselt ka tegema hakkas, aga mida paremaks selg läks, seda vähem viitsis ta neid teha. Kui ta jälle tööle sai minna, siis lihtsalt ajasin ta varem üles ja peaaegu sundisin võimlema. Siis aga toodi mulle sõudeergomeeter. Mõtlesin, et hakkan sõudma. Millal, huvitav? Soovitasin Härrale proovida, otsustavaks sai tema spordihullu sõbra külaskäik, kes ütles, et see on ju seljale hea! Sujuvalt tõstan nüüd tööpäeva hommikutel äratust minutike varasemaks, et ta trenn pikemaks läheks, sest hommikusöök ei ole ju veel valmis wink. Nüüd hakkasin rääkima ka sellest, et kerelihaseid on vaja tugevdada, võtaks selleks ka mõned harjutused juurde. Nõusolekut pole ma veel saanud, aga protest on juba vaibunud. Peaks jälle tema sõbra külla kutsuma.

Lugesin ühte artiklit, millest teeksin lühikokkuvõtte, sest see lihtsalt on nii õige.

Paljud ütlevad, et neil ei ole füüsiliseks aktiivsuseks aega. Vaadatakse tundide kaupa telekat, kuulatakse muusikat, surfatakse internetis... See, et millegi jaoks ei ole aega, tähendab tegelikult, et see tegevus ei ole meie jaoks piisavalt tähtis. Aeg kulub millegile, mida on lihtne ja mugav teha. Vahel tasub aga mõelda sellele, et meil on ainult üks elu, mida võiks kasutada võimalikult otstarbekalt ja hästi. Selle asemel tegeleme päevast päeva üpris mõttetute asjadega ja kulutame aega väärtusetult. Märkamatult on elu läinud eikuhugi. See ei tähenda, et telekavaatamine ja internetis surfamine on halvad tegevused. Need võivad olla väga lõbusad ja toredad. Aga kui võtta arvesse, kui palju kannatusi põhjustavad terviseprobleemid ja rasvumine, mis on tingitud vähesest liikumisest ja rohkest söömisest, siis veedetakse ekraanide ees ilmselt liiga palju aega. Väga inimlik on oodata millegi alustamiseks õiget hetke. Sageli on see aga lihtsalt üks segav tegur ja otsitud põhjendus. See aitab vältida uuendusi ja riske, aitab meil püsida mugavustsoonis. Tihti oleme perfektsionistid ning kardame ebaõnnestumist, piinlikkust ja kriitikat. Niisugune mõtteviis aga takistab meil areneda ja uusi häid tegevusi proovida. Alustamiseks ei ole kunagi ideaalset aega. Alati miski segab: tööd on palju, lapsed nõuavad oma aja, elukaaslane tahab midagi teha, sõbrad kutsuvad välja, põlv ja selg valutavad, keha on väsinud, enesehinnang madal jne. Mõni hetk võib olla parem kui teine, aga kui me jääme neid hetki ootama, saame väga vähe tehtud. Kõige parem aeg trenni alustamiseks on praegu. Peab ise endale aja looma, keegi teine ei anna seda. Peab alustama ja siis järjest edasi tegutsema. Tee esimene samm, et hirmudest läbi murda. Astu korraks mugavustsoonist välja. Vaata üle oma prioriteetide nimekiri. Alusta väga vaikselt, leia kas või natuke aega treenimiseks-liikumiseks. Ära mõtle, et sul on vaja ideaalset trenni, tee midagi lihtsat. Alguses ongi ebamugav, aga kui harjumus tekib, läheb lihtsamaks. Unusta soovitused, nagu “et trennist midagi saada, peab see kestma vähemalt 40 minutit” jne. Igasugune liikumine on kasulik. Kui sa ei ole eriti treeninud, piisab ka lühemast ja vähem intensiivsest trennist. Samuti ei tule treenida 5–7 korda nädalas, alustuseks sobib ka paar korda.

Läks küll pikaks, aga kas tundub tuttav? Minule küll! Hea küll, suvel oli mul raske aega leida, sest aias oli palju tööd, aga mitte võimatu. Nüüd ju leian, sest see ON tähtis. Aga talvel? Pisikeses kahetoalises korteris, kus põhiline liikumine kulges trajektooril külmkapp-tugitool-WC-voodi... Häbi! Peale selle artikli lugemist sain veel paremini aru, et ma olen ikka väga õnnelik, et suutsin ennast välja murda "mul ei ole spordiks aega, ma parem söön midagi" rutiinist. Päris jube on mõelda, mitu kilo ma selle ajaga oleksin veel omale juurde kogunud!

Sportlikku nädala jätku, sõbrad!