Langeb küll...

Viimasel ajal olen saanud päris palju komplimente. Muidugi on see ääretult meeldiv, sest no olgem ausad, tööd on ikka selle nimel tehtud küll ja veel. Ei, mitte komplimentide nimel, vaid ikka hea kehalise vormi saavutamiseks. Huvitav on see, et mõne inimesega pole kohtunud 6-7 kuud, võib-olla rohkemgi. Siis olin kaotanud üle 20 kilo, aga kuidagi möödaminnes küsiti, et oled vist alla võtnud? Nüüd on lisaks läinud vaid mõned kilod ja kõik kiidavad ja uurivad, et kuidas ma nii palju alla olen võtnud. TRENN! Spordiklubis olen nüüd käinud kuus ja pool kuud ja see on mind ikka väga palju muutnud. Aprillis, kui olude sunnil ja haiguse pärast pidin nii mõnegi trenni vahele jätma, tundsin end kohe kuidagi kehvasti, uskumatu, aga olen trennist hakanud puudust tundma. Ise ka ei usu, et nii kiirelt sõtuvus võib tekkida ja ei ole minul kunagi seda tunnet, et ei viitsi trenni minna. Vastupidi, kui aeg võimaldaks, tahaks lausa iga päev käia...

Kõige toredama "komplimendi" sain elektrikust vanaonult, kes meil tööl arvesti näitusid fikseerimas käib. Me polnud hulk aega kohtunud ja nüüd, kui ta tuli, siis küsis, et kas meil tööd ikka on ja kas palka ikka makstakse. Kortsutasin kulmu totakate küsimuste peale, tema aga seletas, et olen nii kokku kuivanud, et tema arvas, et meil siin rahamured ja lubas järgmine kord võileivaga tulla. Aga kadedust on ka. Üks proua, ise päris tugevas ülekaalus, ütles, et enne oli mul ikka ilus naiselik keha, nüüd aga on jalad nagu Buratinol.

Nüüd olen siis kaks nädalat jälle kaalu langetaja olnud. No minu keha ikka tõsiselt vihastas selle peale, et hakati jälle vähem süüa andma ja protestimärgiks karistas mind totaalse kõhukinnisusega ja kaalu tõusuga. Aga no ma ju "vana kala" ja sellega mind ära ei ehmata. Tänaseks on 66.6-st saanud 64,4. Nii et jaanipäevani mul kindlasti see 63 kilo kättesaamine aega ei võta. Mai lõpuni kavatsen kindlasti langetaja koguste järgi toituda. Aga peale korraliku trenni tegemise ja toidukoguste vähendamise on ikka kolmas faktor ka, mis asja kiirendab. Piinlik tunnistada, aga see on alkohol, õigemini sellest loobumine. Õnneks ma ei ole siin ainuke alkohoolik, kes on maikuu alkoholivabaks kuulutanud. No ei saa, nii kui joon, kaotan kontrolli! Ei - ei, ma ei hakka märatsema, ma kaotan kontrolli parema käe üle, mis proportsionaalselt alkoholi koguse suurenemisega hakkab tegema aina kiiremaid ja tihedamaid sirutusi shokolaadi ja pähklite suunas.... Nii et kuna käituda ei oska, siis kuulutasin välja 0-tolerantsi . Esialgu mai kuuks. Eks hiljem paistab, võib - olla jaanipäevani. Ja olla on imeliselt hea ja kerge!