Karta on, et järgmise nädala kolmapäevast alates ei jää mul kirjutamiseks üldse vaba aega. Hakkan tööl asendama korraga kahte puhkajat. Täna sain teada, et lisatasu asemel saab valida tasustatavad puhkusepäevad. Usun, et neid koguneb nädalajagu. Lahe!

Tegelikult oli mul plaan panna kirja oma nädal. Iga päev, ärkamisest magamaminekuni. Noh, mõned intiimsemad hetked jätaks vahele. Üks trennikaaslane soovitas. Teadsin, et ta on minust tsipa vanem, aga seda, et mina käisin kolmandas klassis sel aastal, kui tema ülikooli lõpetas, ei oleks ma iial osanud arvata! See tähendab ju seda, et vanust on tal kusagil 70-ringis. Proua võtab näiteks varbseina najal spagaadi asendi ja teeb venitusharjutusi! Käib täisajaga tööl, 5-6 korda (!!!) nädalas trennis, hommikuti koeraga jooksmas ja tal on suur maja ja aed. Kui ta ütles, et pühapäev on temal sõna otseses mõttes puhkepäev, siis küsisin, kuidas ta seda kõike jõuab. 1.Paneb plaani kirja ja täidab seda. 2. Ei tee kunagi kaks asja korraga. 3.Kui vahel näeb, et tekib probleeme, siis teeb nädalakese-kaks "päeva pildistamist" ja uurib, kuhu aeg kaob. Plaani kirjutamine on tuttav teema. Eelmisel suvel aitas hästi. Hakkasingi seda jälle tegema ja esialgu toimib. Rööprähklemine aga on minu elustiil, paraku. Sellega peab tõsiselt tegelema hakkama. Päeva lahkamiseni pole  siiani veel jõundud. Seda peaks tegema õhtul või kohe järgmisel hommikul, hiljem pole enam meeles. Äkki ikka kunagi jõuan?

Mäletate, kui ma hiljuti raamatukokku jooksin ja see oli kinni? Samal õhtul sattus mulle pihku ajakiri, kus kirjutati raamatust, mille tahtsin ära anda. Selle järgi viiakse isegi spetsiaalseid kursuseid läbi. Mingi hetk jäin mõtlema, et äkki on see märk, et peaksin raamatu jätma ja süvenema... Tegemist siis raamatuga, mida kaks aastat tagasi soovitas lugeda Karolin (huvitav, kuidas tal läheb?). "Ärksus". Aasta võttis aega, kuni ma selle raamatu lõpuks laenutasin ja teine aasta olen seda enda käes hoidnud. Ma lugesin ta läbi, aga pealiskaudselt. Ülesannetega ei jõudnud ma hambapesust kaugemale (kui keegi teab millest jutt) ja siiamaani taban end sellelt, et need kaks minutit panen paika päevaplaani selle asemel. et olla "siin ja praegu". Rutiini murdmist proovisin ka. Kui hommikune autopiloot välja lülitada ja proovida asju teises järjekorras teha, siis võin näiteks kasutult vahtida külmkappi nii kaua, kuni kapp protestima hakkab ;-) . Ja aega läheb kordades rohkem, mitte vähem. Lõpuks andsin raamatu siiski ära. Äkki mõni teine võtab asja tõsisemalt.

Ühte asja ma siiski tean, mis mul praegu palju aega võtab. Erinevate toitude tegemine. Isegi mitte see tegemise protsess, vaid see otsimine, valimine, üleskirjutamine. Kordades oleks see kiirem ja kergem, kui ma retsepti pildi peale südamekese kõrvale saaksin panna märkme "tehtud". Linnukese näiteks või veel parem, hinnata toitu 10-balli süsteemis. Seal vasakul on mingi selline variant, aga kui ma järgmine kord sama retsepti avan, siis ei näe ma sugugi, et olen seda juba teinud. Exceli tabel on hea küll, aga alati pole aega seda uurida. Nii olen näiteks ühte toitu mitu korda teinud ja avastanud alles siis, kui pärast märkmikusse (mis tuleb eraldi avada) hinnangu kitrjutan. Uusi funktsioone tehakse küll, aga mitte seda. Kas tõesti igatsen ainult mina selle järgi? Kui siiralt aus olla, siis viimastest uuendustest ei kasuta ma ühtegi. Isegi ei mäleta, mis need olid. Üks oli kopeerimine ja mäletan, et rahvas rõõmustas. Milleks see? Poenimekirja jaoks ilmselt. Minu nimekiri on endiselt selline.

Üks kole sõna on ka sinna kirjutatud, aga külalistele ei raatsi ma steviat kohvi sisse pakkuda ;-)

Tuunikala võileib on teine asi, millest mina rõõmu tunda ei oska. Niipalju koi olen ma küll, et 3,45 võileiva eest maksta ei raatsi.

Eelmisel aastal kärpisin kõvasti hooletussejäetud kibuvitsapõõsast. Olin kindel, et ega ta sel aastal ei õitse... Täna hommikul oli ta selline.

Päikest ja õiteilu!