No muidugi, oli vaja nina püsti ajada, et nii head analüüside vastused. Ju sinna siis mõni batsillus sel püstioleku hetkel sisse lendaski. Tegelikult tuli mulle juba kolmapäeval "nohuteade". Mul nimelt hakkab paar päeva enne neelus kihelema, siis kipitama ja siis lõpuks saabubki see paharett ise. Mõni ütleb, et mis see nohu siis ikka on frown. No ikka on küll. Mind niidab täiega. Aga ma ei tea, millal ükskord ma õpin reageerima esimestele märkidele ja mitte lootma, et äkki seekord läheb õnneks. Ei-noh, ma ikka reageerisin. Tegin neljapäeval "kuivamaa" trenni ja ei läinud basseini. Aga ravima ei hakanud. Ja nädalavahetusel oli vaja veel mööda ehituspoode tuulata. Palav ju poes, eks müts maha, sall eest lahti, no mis see autoni lipata on... Pühapäeva õhtul kukkusin nii ära, et lasin Härral pesu kuivama panna (enamus ju teab, mis teema sellega on wink).

                                                            

Esmaspäeva hommikul tõstsin vaevalt pead padja pealt. Veetsingi kaks päeva praktiliselt voodis. Magasin ja lugesin, siis jälle lugesin ja magasin. Tööd pidin ka ikka natuke tegema, aga õnneks tegid terved töökaaslased enamuse ise ära. Postitusedki jäid kõik lugemata, aga vot mida ei juhtu, on isutus. Pigem vastupidi, tekib mõte, et kui ma juba kööki kohvi (tee) järgi tulnud olen, äkki piiluks, mida head seal kapis on... Õnneks oli kurki, kapsast, sellerit wink. Kõrvitsamehu ja suvikõrvitsa-chilli moosi oli ka.

Täna olen tööl. Päris terve veel ei ole, aga ei saa ju lõputult teiste seljas liugu lasta. Meil siin niigi üks selline on, kes on rohkem haiguslehel, kui tööl. Trenni lubasin sel nädalal mitte minna. Härra lubas ternniriided igaks juhuks ära peita ja naised tööl lubasid mu tooli küge siduda, kui ainult üks sõna trenni kohta minu suust tuleb. Praegu aga käib trenn sad.

Aga vot nädalavehetusel sain seda trummipulkade teemat omal nahal tunda blush.

                                                            

Räägi, mis sa räägid... Et Fitlap on elustiiliks muutunud või et magus enam ei isutagi. Et ma olen nii vana küll, et suudan ajudega mõelda, mitte kõhuga. Või et mul on tohutu tahtejõud ja distsipliinitunne... Endisi õgardeid ei ole olemas. Tasub vaid korra vääratada. Algas reede lõunast trummiga (pidu tööl) ja lõppes laupäeva õhtul pulkadega (ŝokolaadi-jäätise-kommi maraton). Ja ega see pühapäevgi teab mis kava jälgimine olnud. Mis aga imelik on, kaal ei teinud teist nägugi. Ikka seal 67-68 ringis. Vahepeal käis suisa 70-s ära, aga see oli siis, kui ma hirmus pundunud paar päeva olin.

Kui aga nädalavahetus välja arvata, siis kõik kulgeb plaanipäraselt. Proovisin ära ahjuomleti. Nagu võiski arvata, küsis Härra kohe, kas see on taimetoitlaste retsept. Aga vot ei läinud peekonit juurde praadima! Sealiha ŝampinjonikattega on imehea! Ainult et õunasalat mulle ei maitse, tegin tavalise hiina kapsa salati. Pärast sõin hoopis vaarikaid magustoiduks. Härrale aga panin muidugi kartulit kõrvale. Omal kõht jälle üle püksvärvli punnitamas. Eile proovisin veganite chia pudingut mangoga. Tegin keefiriga. Tõeliselt mõnus. Ja kõht sai ka täis. Tõeliseks avastuseks oli aga 8-viljahelbepuder mandlipuruga. Tegin magusa variandi chia seemnetega ja sõin kohupiima jogurti ja india pähklitega kõrvale. Soolase variandi puhul lisasin keetmise lõpus karulaugupestoga kodujuustu ja kõrvitsa seemned. Uskumatu, et piimaga keedetud puder nii maitsev olla võib!

Mingid uued pulbrisegud on kavasse tekkinud. Boost Yourself. Olete proovinud? Väike googeldamine näitas ulmelist hinda. Ja väiksemaid pakendeid ma ei leidnud, muidu võiks ju huvi pärast ära proovida. Ah jaa, kõige tähtsam wink. Mango kook sai ära proovitud. Minule küll maitses, eriti põhi. Teinekordki võtaks külla minnes kaasa.

Olge terved!