No teeks siis täna ka väikese pausi, nädala selgroog on ju murtud ja tundub, et saamegi hakkama. Vahel on tähtis töö õigesti ära jaotada selle asemel et ise ennast ribadeks rabada. See on muide mul hiljuti omandatud oskus ja ma olen sellega väga rahul. Varem tundus mulle, et kui ise ei tee, siis korralikku tulemust ei saa (perfektsinismi sümptom). Õige heal arvamusel endast! Saab ikka küll.

Eilse riiete teema jätkuks. Tulin ükspäev tööle ja kolleegid kukkusid mu kallal norima, et nad ei hakka mu korraldusi enam täitma, kui ma ennast korralikult riidesse ei pane cheeky. See oligi üks selline hommik, kui kõik, mis selga proovisin, oli suur ja kotakas. Tõmbasin küll jope kanali nööri kõvemini kinni, aga ma ei näinud ju, et see tagant nii jube välja näeb. No ja ega püksid ka palju paremad polnud. Igal juhul otsustas üks kolleeg mind pildistada, et ma ise ka näeksin... Vaadake siis teie ka. Häbi-häbi, eks?

                                 

No ja siis seadsin sammud poodi ja ei lahkunud enne kui uued riided selga sain. Tunduvalt parem, on ju?

                                     

Ah jaa, pealkirjast. Ei ole üle töötanud, minul oligi täna hommikul jaanipäev käes wink. Pidin ju jaanipäevaks 63 kilo kätte saama. Laupäeva hommikul ka korra vilksatas kaalul see number, aga teadagi, et esmaspäeval ma seda enam ei näinud. Täna siis nägin jälle. Ja kui veel nädala lõpuni püsib, siis võtan jälle kaalu säilitamise ette. Miinus kahekümnega esialgu. Vot mis tähendab kui alkoholile ja shokolaadile boikott kuulutada!

 Mul on seda va rasvapolstrikest veel pisut alles (kuigi Härra väidab, et paljas luu ja nahk...). Kõhul on veidi ja kintsudel ka. Aga kui ma veel peaksin alla võtma, pole see enam kena. Ei saa ju 53-aastaselt 16-aastase neiu kehast unistada. Ei-noh, tahta ju võib, aga saamine on iseasi wink. Päris rippuvat nahka ka ju ei tahaks pärast sõlme siduma hakata. Niigi on minu esialgsest soovkaalust 68-st kilost 63 saanud. Selline kaal oli mul viimati enne esimest rasedust üle 30 aasta tagasi...