Kokkuvõte

Kui ma tahaksin ühe sõnaga iseloomustada selle aasta kolme esimest kuud, oleks selleks sõnaks "üleküllastunud". Liiga palju oli kõike. Mul on küll väga kõrge pingetaluvuslävi, aga tunnen end kui tühjakspigistatud sidrun.

Kui iga kuu eraldi võtta, siis jaanuari alapealkiri oleks "Töö tegi ahvist inimese, loodan, et vastupidi ei juhtu". Vähe sellest, et tööd tuli uksest ja aknast, oli üks töötaja haige terve kuu ja 5 inimese töö tuli ära teha neljakesi. Õhtuks oli tõesti tunne, et aju enam ei jaga ja ahvistumine polegi väga kaugel . Samas pidin ju tegelema korteri müümisega ja vaikselt ka asjade pakkimisega. Millest, muide, ei teadnud mitte keegi väljaspool perekonda.

 Veebruari tunnussõnaks on muidugi "Uus kodu". Korteri müük, kolimine tütre juurde, maja ost, kolimine uude majja. Ja seda kõike töö kõrvalt, võtmata isegi vabu päevi. Tütar siin ükspäev küsis, kas me oleme kodunenud ja mina vastasin kindlalt, et tundsin end selles majas kohe väga koduselt. Tema aga vastas, et kolimise päeval olime Härraga küll olnud täiesi kaamed ja meie pilgus oli selline õudus, et nad hakkasid isegi pisut kartma meie pärast. Võib-olla tõesti... Esiteks, elupõlised linnnakorteri inimesed ja kolisid linnast välja! Jah, paraku linnas maja ostmiseks meil ressursse ei jätkunud. Teiseks, müüsime korteri koos mööbliga. Alguses olin vastu, sest no nii armas diivan ja nii kallis kummut, aga siis andsin alla. No tõepoolest, vanadest asjadest peab ju vabanema! Nii me siis kolisimegi peaaegu kaks kätt taskus. Võtsime vaid oma pesumasina, teleka, kohvimasina, voodi, põrandalambi, palmi ja perepildi seinalt. Kogu me maine vara mahtus pisikesse mikrobussi ja kahte sõiduautosse.

Tööl tegin välja alles nädal peale kolimist. Keegi ei suutnud uskuda, vaid üks töökaaslane mainis, et ainult mina võin olla nii hull, et sellise asja ette võtan ja nii kange, et isegi ei piiksata sellest.

Märts. "Sisseelamine". See, et ma end kohe koduselt tundsin, ei teinud olematuks tõsiasja, et meil oli vaid hunnik kaste, mis vajasid lahtipakkimist. Alustama pidi kindlalt köögist, sest tee mis sa teed, aga süüa oli ju ikka vaja. Ups, aga NENDESSE kappidesse ma toiduasju panna ei saanud. Minu korteris oleks võinud valge taskurätiga kappide puhtust kontrollida ja ma eeldasin, et siin on sama. Ei olnud. Kogu märtsikuu olengi küürinud ja nühkinud ja lahti pakkinud ja paigutanud ja ümber paigutanud...

Selline kokkuvõte siis seekord. No kõige olulisem on ju ikkagi see, et kogu selle aja jooksul sõin ma endiselt Fitlapi toitu ja tegin trenni. Ja ükskõik kui kurnatud ja väsinud ma ka ei oleks, olen selle üle õnnelik ja uhke ning tean, et varsti läheb kergemaks.

Päikest kõigile!