Kleidifoobia

Nüüd räägin siis, miks ma puhkuse ajal kaalus juurde ei võtnud (paraku alla ka mitte). Ma nimelt ostsin omale kleidi. Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes pole mind kleidiga kunagi näinudki. Huvi pärast sirvisin oma vanu albumeid ja piilusin mälusoppidesse, et selgitada välja, mitu kleiti mul elus olnud on. No mitte kogu elu jooksul, päris lapsepõlve jätsin mängust välja. Võtaks viimased 40 aastat. Pakkumisi? Koos pulma-, lõpupeo- ja rasedakleitidega 19. Ülejäänud põhiliselt suvekleidid. Ja enamus minu enda õmmeldud. Ei usu? Aga nii see on! Ja muidugi kõik kleidid pikad, (väga)midi või maksipikkus.

Minu meelest on kleit üks ütlemata pretensioonikas rõivaese, mis tuleb osata välja kanda. Ükskõik, kas oled paks või peenike, pikk või lühike... Kas kleit on mini või maksi, must või lilleline... Vahet pole, sa lihtsalt kas kannad selle välja või mitte. No mina olen alati olnud pükste-inimene. Teate ju, et minu nooruspõlves käidi koolis koolivormiga? Pükstega lubati ametlikult käima hakata, kui ma olin 5-6 klassis. Pärast seda nähti mind "püksata" vaid kahel lõpupeol ja ühel ballil. Hiljem oli mu elus siiski aeg, kui ma käisin põhiliselt seelikutega. Õpetasin kutsekas õpilasi, kes olid minust vaid 5-6 aastat nooremad ja kui ma oleks seal teksastega ringi lipanud, poleks mind keegi tõsiselt võtnud, ei õpilased, ei pedagoogiline kollektiiv.

Ja nüüd, kui ees terendas (väga)tähtis sündmus, otsustasin vabaneda sellest foobiast. Kleiti otsisin kaua. Ilmselt sellepärast, et olin omale loonud liiga konkreetse visiooni, milline see olema peaks. No ei olnud sellist! Ja ajas ikka vihale, kui lõpuks leidsin, aga see oli mulle suur ! Otsustasin, et kui Eestimaal ei ole minule sobivat kleiti, siis jätkan otsinguid Riias. Härral oli juba ammu nii ülikond, särk kui ka kingad ostetud, kui mina olin ikka veel paljas. Korra isegi vedas, imeline unistuste kleit, sobiv suurus ja hinna suutsin ka "alla neeleta" ja siis avastasin, et karm pits kleidi ülaosas oli teinud liiga siidisele seelikuosale ja sealt niite välja tõmmanud. No ausõna, nutt kippus kurku ! Ime siis, et ma ennast muudkui jäätisega lohutasin . Vot oleks pidanud ära lugema, mitu kleiti ma omale selga proovisin... Ja siis tõi Härra mulle proovikabiini hoopis teist masti kleidi. Liibuva. Eks ma lasin lendu üsna mitu mahlakat arvamust tema vaimse seisundi kohta, et ta selle peale üldse tulla võis, aga tundes ise juba närvide rahustuseks järgmise jäätise vajadust, otsustasin pererahu huvides ja tema rõõmuks selle selga tõmmata. "Vauu", tuli tema suust ja ma ise ka ei uskunud, et see naine selles peeglis olen mina . Kleit sai ostetud ja reis võis jätkuda. Muidugi jõudsin 100 korda kahetseda. Appi, kas minu eas enam sobib? Ja paljad käsivarred? Peab ostma boolero! Oh, ma pean selle kleidi jaoks ju veel alla võtma! Ja kuidas ma jaksan nii kaua kõhtu sees hoida?! Etteruttavalt võin öelda, et boolerod ma ei leidnud. Leidsin küll jaki (roosa!), aga seda kasutasin vaid öösel väljas käies. Kõhu kohta ei oska öelda, küllap pärast piltide peal näeb... Aga et jutt on jälle liiga pikaks veninud, siis kleidi kandmisest räägin järgmine kord...