Detsember ongi käes. Hullumeelselt kiire kuu. Tööl, kodus... Aasta lõpp, otsad tuleb kokku tõmmata. Aru anda. Üritustest osa võtta. Köögimööbel saab lähipäevil valmis, vaja ära tuua ja paigaldada. Tehnika on pärast igasugu närvesöövaid sekeldusi lõpuks kohal. Lapselastega on rohkem olemist ja tegemist, sest emmel-issil on ju ka aasta lõpp... Eile tuli lausa ahastus peale, kui püüdsin ühte tööd ära teha. Telefon aina helises, kullerid lasid ukse taga kella, kõigil oli kiire ja kõik tahtsid vastuseid kohe ja praegu. Hopsti! suutsin excelis vajutada nuppu don`t save, et siis jälle kõike otsast pihta hakata. Trenni sättides tuli teksaste nööp eest ära ja saapa lukk läks katki. Õnneks ei pükse ega saabast tee peal ära ei kaotanud wink. Kuidas ma küll elaksin, kui spordiklubi ei oleks?! Ilmselt astuksin esimesse poodi ja mis ma kõik sealt ostaksin! Aga trenn päästis päeva smiley.

                                                            

Õhtul peale trenni jõudsin veel hulga asju ära teha. Toimetusi, mis nädalavahetusel tüdrukute kõrvalt tegemata jäid. Oleksin ju võinud nende lõunaune ajal teha, aga siis oli vaja ju värvida. Õnneks tõid päkapikud lastele ka värviraamatud ja suure karbi pliiatseid (huvitav, kust nad teadsid, mida vaja on wink?), aga et pisemal neiukesel pole veel piisavalt püsivust, pidingi uneaega lisaks kasutama.

                                                                                                * * *

Maire siin kiitis jälle mitmeid roogasid. Panin siis omale ka kirja. Kõik peale läätsesupi on proovimata. Tegelikult ei ole tahtnudki proovida, no ei ole kõnetanud. Aga kuna ma tänu Maire soovitustele olen nii mõnegi imehea toidu avastanud, siis peab ikka katsetama. Mina proovisin ära kaerahelbepudru sojapiima ja banaaniga. Tavalise piima ja ainult chia seemnetega. Jääksin ikka oma lemmikputrude juurde, piimaga keedan ainult riisiputru. Seda pärisputru, mitte helvestest. Vaatasin järgi, toiteväärtus erineb minimaalselt. Kui tüdrukud meil on, siis on see ainus kõne alla tulev hommikusöök, sest nende emme ei oskavat nii head putru teha. Eks emme teeb helvestest, sest pole tal aega tund aega pudrupotti valvata. Vanaemal on.

                                                                                       

...Alati usk ja võidujanu ei aidanud. Klassis olin küll kõikidel aladel esimene, muudel võistlustel kaugeltki mitte. Tuli tugevamatele alla jääda ja see pani veel rohkem trenni tegema. Varsti loobusin korvpallitrennist, kus ma umbes aastakese käia olin saanud, siis kõigist teistest ringidest. Sel kaugel ajal oli enamus ringe tasuta ja ma käisin igal pool, kus võimalik, küll olin looduse sõber, küll joonistasin, fotoring ja kirjakunst... Ainus tasuline tegevus oli klaveritund ja vanaisa maksis seda oma pensionist, sest üks noor daam pidi pilli mängima. Sellest loobumine tekitas kodus suure skandaali. Laulukooris mitteosalemine tõi aga koguni käskkirja ja käitumishinde alandamise. Sellised olid ajad, polnud see ühtigi vabatahlik! Trennis hakkasin käima iga päev. Oli alasid, mis mulle ei istunud ja treener isegi ei ergutanud mind neid katsetama. Lemmikalad olid pikamaajooks, kõrgushüpe ja kaugushüpe. Lühike distants mulle ei sobinud. Kuni ma oma suure kerega hoo üles sain, olid teised juba lõpetamas. Käed olid nõrgad, visked, tõuked, heited, neid ei teinud isegi trennis. Niipalju oli jõudu kätes küll, et kui keegi norima kippus, panin tou ära. Trenn oli mu pelgupaik, minu jõuallikas, minu rõõmude org. Haigused olid kui käega pühitud. Kord tahtsime trennikaaslasega ka haigeks jääda, et kooli mitte minna. Käisme kuumas vannis ja siis läksime paljajalu lume peale jäätist sööma. Ei miskit! Teate, kui uhked trenniriided meil olid? Teie ei saa tänapäeval ligilähedalelegi oma hingavate ja vettpidavatega... Puuvillased dressipüksid (heal juhul uhutud), puuvillane spordisärk, villane kampsun ja dressipluus, samasugune nagu püksid. Villased sokid ja tennised. Rikkamatel ketsid. Tutimüts. Parimal juhul villane. Müttasime näiteks põlvili lumes jalgpalli mängida või tegime paksus lumes metsajooksu. Haigeks ei jäänud. Aga siis visati meid paradiisist välja...

Vaatamata halvasti alanud nädalale, on elu muidugi lill. Lilli küll lume all õide pole puhkenud, aga avastasin aianurgas naturaalselt külmutatud austerservikud. Kus mu silmad enne olid??? Terve kastme jagu ju!

                                                           

Ilusat vesise nädala jätku!