Kes on minu blogi enne lugenud, saab aru, et pealkiri tuleneb ühest kevadel tehtud postitusest. Nimelt peale targa raamatu lugemist olen palju paremini hakanud mõistma keha signaale. Kui kõik on ümberringi roosa ja rahulik (lilleline, ühesõnaga), on ka tervis korras ja uni hea (tõepoolest, liigagi hea). Kui aga hakkab kusagil jamaks minema ja mõistus on kindel, et saame hakkama, annab keha endast märku. See juhtus esmakordselt minu esimesel fitlapi suvel, kui selline signaal tuli (siis ma sain sellest väga hilja aru). Selle postituse nimetust ma kahjuks ei mäleta, kus ma tookord oma muret kurtsin. Olin totaalselt ületöötanud, ületreeninud ja viimased jõuvarud jätsin aeda. Härra oli tol suvel lähetuses. Lõpuks, kui end voodisse vedasin, und ei tulnud, vähkresin varaste hommikutundideni. Magasin vaid mõned tunnid ja sedagi kord higistades, kord külmast lõdisedas ja hirmsate krampidega jalgades. Kommentaarides keegi kirjutas, et vanus on ju selline wink. Õnneks algas peagi puhkus, hakkasin ka vähem trenni tegema ja rahulik uni tuli tagasi. Aga õppetund ununes. Selline märguanne hakkas aeg-ajalt korduma ja mõnikord suutsin ennast ka päris haigeks piitsutada. Seekord sain vist õigel ajal jaole. Tööl on tõeliselt pingeline periood, kodus otsustasin aiahooaja lõpu ja esimese advendi vahele ära mahutada maja totaalse suurpuhastuse (selle hambaharja, vatitikkude ja hambaorkidega) ja et kehakaal streigib, olen ka trennis ehk liiga palju rassinud. Ja no ega ei saa ju aru, et kui sümptomid on samad, siis ka "haigus" sama. Eile aga pidin plaaniväliselt kodukontori lastelaste juures tegema, haigus ju ei hüüa tulles. Tööd õnneks ei olnud palju ja tüdrukute paaritunnise päeavaune ajal värvisin laste värviraamatut, kas teate, kui lõõgastav see on?! Trenni ei jõudnudki. Koristada ka mitte. Ja täna öösel oli uni tunduvalt parem. Eks see ole vist ka üks minu rehadest, mis tuleks kaugemale ära tõsta. Ja nädalavahetusel on plaanis puhata. Härra küll naeris selle jutu peale ja küsis, kas ma puhkan köögis või vanniuba nühkides... Aga ma tõesti püüan... Lähen ja ostan omale homme värviraamatu!

                                                       

Aga nüüd jätkan oma "järjejuttu". Vanaisa mulle trenni ei leidnudki. Kolmanda klassi kevadel mängisime kord vahetunnis kummikeksu. Ma olin paks küll, aga päris äpu ka ei olnud. Ligi astus üks naine ja küsis, kas me ei tahaks kergejõustiku trenni tulla. Ma veel küsisin üle, et kas mina ka tohin tulla. Tohtisin ikka. Koju lendasin kui linnutiivul, aga vanaema ei olnud sellest spordist üldsegi vaimustatud. Ema ja vanaisa õnneks arvasid, et see on parem, kui mitte midagi ja ma tohtisin minna. Muidugi ei teadnud ma siis, mis mind ees ootab, mul ei olnud õrna aimugi, mida seal jõustikus tehaks, aga oluline oli, et keegi märkas mind, keegi uskus minusse.

                                                                 

Umbes sellisena ma sealt staadionilt koju koperdasin. Ümmargune ja näost tulipunane. Aga ma ei andnud alla. Neljanda klassi lõpuks olin kaotanud mitmeid kilosid ja võitnud raasukese eneskindlust. Ma ei tahtnud enam kogu aeg raamatuga nurka pugeda, et kogu maailm mu olemaolu unustaks. Ma õppisin sporti nautima ja ma ei olnud enam pidevalt haige...

                                                              

Teate, ma vist jõuan teid oma spordimulaga täielikult ära tüüdata enne, kui tänasesse päeva jõuan, aga need meenutused tulevad mulle kirjutades nii elavalt silme ette, et ma tahaks kohe mitu postitust päevas kirjutada. Kahju, et nii palju aega ei ole.

Natuke väsinud, aga elu on ikkagi lill. Need lilled on ka juba väsinud, aga ikkagi värvilaik aias. Pühapäeval nägin aias veel õitsvat võilille, karikakraid ja maarjalilli.

                                                      

Blogivõistlejatele kerget sulge, ülejäänutele mõnusat lugemist!