Mulle tundub, et mu keha on streikima hakanud. Hoiab nendest viimastest grammidest küünte ja hammastega kinni. Ikka endiselt 66 kg+ 200 kuni 900 gr. Olen juba päris totakas oma kaalumisega, iga päev, mõnikord ka kaks korda päevas vaja kontrollida, et äkki...Aga ei! Hea, et härrat nädala sees ei ole, muidu viskaks vist kaalu minema. Tema arvates olen juba niigi liiga kõhn. Ei ole tegelikult. Tunnen lõpuks ennast oma kehas hästi ja keha tunneb end riietes hästi ja peeglisse võib ka häbenemata vaadata. Aga need viimased grammid on puhta põhimõtte küsimus. Muidugi on vaja veel kõvasti trenni teha. Probleemseid kohti on siin ja seal. Miss Bikiinile küll minna ei saa, aga konkursil Missis Ekspaksmagu võiks juba osaleda.

Kunagi oli teemaks, et mõnele ei meeldi päevikut täita, sest punased ruudukesed ärritavad. Minule just meeldib see, siis saan ma täpselt selle ruudukese taha piiludes teada, kui punane see punane mul oli, kas näiteks üks kiluleib või hunnik maiustusiwink

Veel meeldib mulle väga suurimaid muutujaid jälgida. No ikka fantastilsed naised! Mul käis jaanipäeval külas ka üks sugulane, kes on iseseisvalt kaotanud 30 kg. 160cm-ne noor naine, kes oli enne 90 kg ja nüüd 60! Imetlusväärne!

Olen nüüd mõned korrad tööle rattaga tulnud. Kodunt jaama on mul 2 km ja rongi pealt tööle umbes 20 minutit. Kui ilm on ilus, siis on väga mõnus sõit. Ainult et lõpus on tee nii jube, et vahel tekib hirm, et kõik, mis veel hommikusöögist seedimata on, hüppab välja. Ja rongis see ratta konksu otsa tõstmine on ka minu jaoks raske. Enamasti saan ikka hakkama. Täna pusisin mahavõtmisega tükk aega, lõpuks hakkas ühel kenal noormehel minust hale, tõusis püsti, tuli appi.

Kui jala rongi peale lähen, pean kroksid kaasa vedama. Kui ilmad kuivad olid, sain kuidagimoodi kingadega mindud. Nüüd nende vihmadega on savi-kruusa tee selline plöga, et kõnnin hommikul kroksidega jaamateeni, tee ääres panen kingad jalga ja kroksid kotti. Õnneks on need kerged ja minul naiselikult suur kott. Aga päris vihmaga panen kummikud! Kui kord fotode postitamiseks läheb, siis näitan teile ka, kui vahva see on - pikk seelik ja kummikud. Tööl said naised igal juhul kõhutäie naerda.

Tegelikult tahtsin hoopis toitude teemal kirjutada. Eks siis järgmine kord.

Jõudu ja jaksu kõigile!