Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel
Kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename
Meil on aega veel, meil on aega veel
Kõigil on aega veel

Põhja-Tallinn lubab, et meil ikka on seda aega. Tegelikult ju ongi, ise elame oma elu keeruliseks ja kiireks. Aga selle töö lõpetamine, millega pole isegi algust tehtud, võtab kõige rohkem aega (J. R. R. Tolkien). Miks me siis korjame omale neid alustamata töid? Miks lükkame lõpmatult edasi? Just sellepärast, et arvame, et aega ju on. Suletud ring? Aega nagu oleks küll, aga tehtud midagi ei saa... Et siis polegi aega?

Tegelikult, miks ma räägin siin "meist", et omale vabandusi otsida? Seltsis segasem? Minust endast konkreetselt on jutt. Ma ju tean, et vaja on ainult alustada ja ma saan hakkama. Pole oluline, kas kiiresti või aeglaselt, hästi või halvasti, aga saan. Selle aja peab lihtsalt võtma, kohe ja praegu. Iga kord, kui ma olen sellele otsusele jõudnud ja oma "vonklevad sabad" lõpuks ära teinud, mõtlen, et nii enam ei juhtu, aga kus sa sellega! Homme alustan, ülehomme teen ära, esmaspäeval tegelen sellega, järgmisel nädalal käin ära... Ise juba tükk vanainimest, aga ikka see kooliaegne plakat "Täna puhkan, homme õpin" eeskujuks. No või siis kõigile tuttav "Homme alustan dieeti" ;-)

Üleeile oli mul õhtul kohutav kõhuvalu, mis sundis mu varakult pikali. Et aga uni ei pääsenud läbi selle valu tulema, siis mõtlesin selle dilemma üle ja otsustasin taas tegutsema hakata. Mitte öösel muidugi, hommikul. Esimese asjana läksin trenni, kuhu olin plaaninud minna... päevi? nädalaid? kuid?... igal juhul väga kaua. Shindo. Nimetuse järgi olin arvanud millegipärast, et see on midagi aikido ja taekwondo sarnast. Noh, et mingi trenn, mis põhineb võitluskunsti alustel. Sinna mul ju asja ei ole... Googeldasin ja sain kõhutäie naerda. Eile siis hommikul läksin. Ühelt poolt, päris trenn see muidugi ei ole ja minusuguse sahmerdaja jaoks viis minutit ühes poosis venitada on ikka äärmiselt tüütu. Külm hakkas ka vahepeal. Teiselt poolt, mida kauem trenn kestis (tund ja 15 min), seda paremini ma ennast tundsin. Üllatus oli minu jaoks see, et ma olen alati teadnud, et olen absoluutselt paindumatu kerega. Teate, see, kelle kohta öeldakse, et harjavars on kõhus. Treener aga küsis, kus trennis ma muidu olen käinud ja minu vastuse peale, et jõusaalis, hakkas ta naerma. Sest tema oli arvanud, et joogas ja tahtis teada, millises :-)  , ma olevat väga painduv (!?) Ise ma seda küll ei märganud. Öeldakse ju küll, et ära võrdle end teistega, aga ma ikka salaja piilusin, need teised keerasid end peaaegu sõlme ;-) ja tundsid sellest ülimat naudingut, hingasid häälekalt (nii vist võiks öelda nende oigamiste ja ohkimiste kohta). Seitsmendasse taevasse ma just ei jõudnud, aga tegelikult sellist venitamist oleks lausa igal õhtul vaja! Hommikuseks trenniks ma seda siiski ei võta, aga linnuke on kirjas, käidud, tehtud. Ah jaa, see kõhuvalu... Selles olin ju ise muidugi süüdi, oli jälle vaja laktoosi sisaldavaid tooteid enda peal testida. Tean ju küll, et kohupiimast mu seedimine jagu ei saa. Samas, mõned päevad enne testitud Skyr oli täiesti vastvõetav. Aga mina ei olnud vaimustatud. Jään oma liitrisele jogurtile truuks, tunduvalt odavam ka. Järgmisena on plaanis rjazenkat proovida. Mäletan, aastaid tagasi ma jumaldasin seda nii, et kui teised Moskva peenes hotellis hommikusöögiks kalamarja mugisid, siis mina nautisin hoopis rjazenkat, Eestis seda siis ei müüdud.

Järgmise asjana võtsin tööl ette ühe edasilükatud projekti. Minule ei tohi kunagi öelda, et sellega pole kiire. Alguses suure hooga alustatud, siis mingi probleemi taha toppama jäänud ja iga päev homseks lükatud. Kiiret ju pole, aega ju on... Eile võtsin kätte ja sattusime hoogu, isegi otsustasime täna ka tööle tulla, et asjale rasvane punkt panna, aga kahjuks teine töötaja, kelle abita ma välja ei vea, jäi haigeks. Suurema osa tööst sain ise tehtud, loodan, et esmaspäevaks on ta rivis tagasi, sest kui jälle venima jääb...

Nüüd siis, Härrat oodates, otsisin välja oma postitused, kus ma oma suhteid spordiga kirjeldan (lubasin ju, et peaks seda tegema ;-) ) ja avastasin, et viimati kirjutasin märtsis. 8 kuud ei olnud aega jätkata, normaalne, eks? Jäin pooleli sinna, kus meie uus treener hakkas tahtma, et me ei keskenduks ühele-kahele alale, vaid arendaksime end mitmekülgselt. Nii et nüüd tean, kust järgmine kord jätkata, edasilükkamiseks põhjust ei ole.

Rõõmurohket nädalavahetuse jätku!