Kui nüüd keegi vahele ei jõua, siis tuleb kaks minu postitust järjest. Sellist asja pole küll kunagi olnud! Kas uut challengit on vaja?

Eile torisesin, et Härral on kõht jälle üle püksivärvli. Õhtul kuulsin, et ta käis vannitoas kaalul, siis tuli kööki ja palus, et kas ma ei saaks jälle tema toitu kaaluma hakata, et raske on olla. Huvitav, mis see number olla võis, et ta isegi ei julgenud tunnistada. Eks ma muidugi lubasin asja käsile võtta, kui ta ise ka püüab, jätab pähklipakid ostmata ja ei kisu laste kommivaagnat. Iga kaalulangetusaktsioon on lõppenud sellega, et kui kaal 96-97 kilo kanti jõuab ja värvel enam ei pigista, siis leiab ta, et aitab küll ja pidu võib alata! Mõne kuu pärast on jälle kaal üle saja ja alustame taas. Winston Churchill on öelnud, et edu tähendab liikumist ühelt ebaõnnelt teisele kaotamata entusiasmi. Seda viimast jagub tal rohkem, kui minul, sest ühelt poolt on ju tore, kui meesterahvas tervislikult toituda ja kaalu jälgida soovib, aga teiselt poolt teeb see minu elu kordades keerulisemaks. Aga no mida kõike kalli kaasa jaoks ei tee! Läheb lahti!

Et trennis praegu käia ei saa, siis vähemalt kirjutan spordist.

                                                                     

...See laagri vahetus tundus kohutavalt pikk. Ma ei tahtnud seal enam olla. Ma tahtsin trenni teha, tõepoolest tahtsin. Miks ma siis ei teinud? Ei julgenud. Ma kartsin vastu hakata vanematele trennikaaslastele, kes tõega nautisid elu (peaaegu) ilma trennita. Miks ma kartsin? Sest ma ei tahtnud siingi saada tõrjutuks. Ei tahtnud, et hakataks narrima, et olen pugeja. Peale minu oli veel vaid vaid üks tüdruk, kes oleks tahtnud trenni teha. Minu klassiõde, kes tuli aasta enne seda meie klassi, meist said pinginaabrid ja sõbrad. Mul oli esimest korda elus sõber! Aga ka kahekesi koos jäi julgusest puudu. Laagri lõpuks olime kõik kõvasti juurde võtnud, sest söömist olime jätkanud ju vana malli järgi. Arst vaatas meid üsna kahtlase pilguga ja vangutas pead.

Sügisest saime uue "oma treeneri". Noore meesterahva. Vanematel neidudel näod särasid. Aga treener osutuks väga nõudlikuks ja pani meid rohkemgi pingutama, kui eelmine treener. Ta ei olnud meile päris nii "oma", aga ajapikku harjusime ja jälle sai trennist minu elu tähtsaim osa. Kõik oli tore, kuni ta otsustas, et me saame oma lemmikalasid võistlustel valida ainult siis, kui võtame juurde ala, mida me ei armasta. Et areneda on vaja. Praegu ma muidugi mõistan tema püüdlusi, aga siis sain hullult vihaseks! Ma kartsin tõkkeid. Mul ei olnud õnnestunud samm paika sättida ja me olime eelmise treeneriga isegi käest kinni proovinud joosta, ikka ma kartsin, tõkked kukkusid ja lõpuks ta ei pannudki mind seda ala tegema. Nüüd pidin jälle harjutama hakkama. Kuulitõuget, kettaheidet ja odaviset ei olnud ma enne proovinudki. Ja nüüd leidis treener, et ma olen tugev tüdruk ja neid alasid pean kindlalt treenima hakkama...

Oleks aega, jutustaks veel pikalt-pikalt. Aga koju tahaks, iga hetk on Härra ukse taga.

Tervist ja päikest!