Ja ongi nii! Eile möödus täpselt kaks aastat sellest, kui ma Fitlapi oma ellu lasin. Kaks hea tervisega ja sportlikku aastat. Kaks suurepärast aastat, mille käigus olen kaotanud 22,6 kg ja 60 cm. Aprillist juulini olid need numbrid küll 26 ja 70, aga tühja neist numbritest, kui ise ennast hästi tunnen! smiley Kui vaadata peeglisse ja küsida: "Peeglike, peeglike..." (kumab läbi, et eile olin terve päeva haigete lastelaste juures, eks?), siis vastaks peegel mulle raudselt Juhan Liivilt laenatud fraasiga: "Kui seda kõhtu ees ei oleks... Seda suurt ja paksu kõhtu..." Sest no ausõna, kõige muuga võiksin rahul olla, aga kõht on jälle ette tulnud. Suvel ei olnud ju! Tundub, et kõik ülekilod ongi kõhu peale kogunenud! Nüüd siis vehingi hularõngast keerutada. Ei saa kiidelda, et igal õhtul, aga ülepäeviti poole tunni kaupa kindlasti. Ehk aitab pisutki!

Selle ajaga olen nii ära fitlapistunud, et teistmoodi elu ei kujutagi endale enam ette. Ja miks peakski? Mulle ju meeldib see. Aeg-ajalt tekib küll mingi masendus ja tülpimus ning siis on tunne, et käigu kõik kus see ja teine! Villand on sellest kaalumisest ja karbitamisest! Aga siis on villand ka kõigest muust, tööl käimisest, kodu koristamisest, talveriiete selga toppimisest, porist ja pimedusest, mingitest üleloomulikest jõududest, mis järjekindlalt kõik minu plaanimajanduse uppi lükkavad ja irvitavad ka veel... Elu ei jää ju sellepärast seisma!

                                                       

Sellel nädalal elasingi näiteks päev korraga ja alustasin igal hommikul puhtalt lehelt, ilma mingi süümekata, et eile jäi see või teine planeeritud töö tegemata. Ja kuigi ma tunnen ennast ilma planeerimiseta ebakindlalt, oli ometigi väga tegus ja tagasivaadates hea nädal. Sai tehtud 4 trenni, eriti hea oli kolmapäevane asendustreeneri BodyToning, kus kogu trenn toimus raskustega jalgade ümber ja abivahenditeks olid hantlid ja pink. 100% kavajärgset toitumist. Kaal langes vahepeal isegi 66,0 peale, täna oli küll taas tuttav 66,4, aga 66,9 jäi sel nädalal nägemata. Plangud plangutatud ja 10 sekundit jälle juures. Kaks asja veel, mille üle sel nädalal rõõmu ja uhkust tunnen. Esiteks sain läbi loetud esimese raamatu (mitte just elu esimese, muidugi). See" lugemissoolikas" tuli küll kaunis ruttu tagasi! Karta on, et nii võin hakata taas uneajast lisaaega näpistama cheeky. Seni olen suutnud sellest hoiduda, aga vot tolmukord on toas küll märkimisväärne... Peab ära pühkima enne teise raamatuga alustamist wink. Lugemisoovitusi?

Teiseks sain valmis õmmeldud Härra töökombinesooni. Huuhhh! Võttis aega, aga asja tast sai! Eriti hull oli lõpp, suur, kobakas, raske (ikka päris tööriidest ja vatiiniga). Ja kui arvestada, et minu viimane õmblustöö oli jõulukuu alguses 2 päkapikumütsi (ah ei, 4, sest lemmiknukkusid ei saanud ju ilma jätta), siis oli see hiigelprojekt! Muide, kes õmbluse või käsitööga tegeleb, selle kuu lõpuni on Kangadzunglis 60% allahindlus kogu kaubale. Minul on igal juhul juba kaheks järgmiseks tööks kõik vajalik ostetud.

Aga selle kahe aastaga on veel miskit toimunud. See on minu 155. postitus. Uskumatu! Nii palju!? Ise ka ei usu! Ja tegelikus elus olen ma hoopis vägagi vilets suhtleja ja eelistan oma suud kinni hoida.

                                                       

Vahel on ka siin olnud tunne, et enam ma ei kirjuta, ei loe, ei kommenteeri... Aga seegi harjumus on vist juba sõltuvuseks muutunud, natuke aega ilma ja võõrutusnähud ei lase elada cheeky, pigem siis jätkan...

Ja ei olegi muud, kui soovida teile ilusat nädalavahetust, suusatama siiski seekord kedagi ei saadaks...