No nii, blogimisvõistlus saigi läbi ja nüüd ehk on lootust, et jõuan jälle järje peale lugemisega. Vahepeal kadus järg käest, uute tegijate postitused jäid minust paraku lugemata. Aga minu siirad õnnesoovid võitjatele ja mul on rõõm, et olete veel hulk aega meiega, sest võidetud kasutusajal rõõmustate meid ju oma suurte edusammudega.

 

  No täpselt sellise pilguga vaatasin mina kaalu täna hommikul. Kui Külli eelmisel nädalal kirjutas, et graafiku kollane joon langes sinisest allapoole, siis mõtlesin, et minul pole vist seda lootustki. Aga pühapäeva hommikul jõudsin sellele nii lähedale, et tekkis lootus... Homme peaksin kaaluma 64 kilo ja eile näitas kaal 65. Ja täna? 66,2!!! Jah, eile oli mul patukas. Aga kogu mu patt seisnes selles, et sõin trennivabal päeval täisportsu kapsapirukat. Ja ei ühtegi kavavälist ampsu.

Kes propageeris positiivset mõtlemist?

Siin see on, pean oma kaalu ka selliseks tuunima.

 

 

 

Mis siis ikka. Panen homme jälle uue sihi paika ja rühin edasi. Viimasel ajal on siin palju mõtiskletud selle üle, millal naine lõpuks oma kehaga rahul on. Olen ka ise püüdnud ausalt iseendale vastata küsimustele: miks, milleks, kui kaua... Ja tuleb välja, et tegelikult ma ei tahagi olla kõhnem. Muidugi, mõnele tundub kaal 65 kilo täielik katastroof, aga mina arvan, et mina näeksin  60-kilosena välja nagu koonduslaagri suveniir. Ausõna. Olen laia puusaga, kahekohaliseks seda numbrit oleks ainult kirurgi abiga võimalik saada. Laiad õlad, suur rinnakorv. Rinnaalune mõõt on 85 cm. Seega peaksin saavutatuga rahul olema. Nagu Carolyn soovitas, armastagem iseennast. Ja isegi peegelpildiga võiks rahule jääda, kui ainult kõhu lamedamaks saaks. Nokk kinni saba lahti, olen rahul, ei ole, tahan, ei taha. Vahel saan enda peale koguni vihaseks, et ei suuda otsusele jõuda. Korra vilksatas läbi mõte personaaltreenerist, kes aitaks keha vormi saada, aga see on minu jaoks ikka hullult kallis. 1-2 korda ei ole kasu, aga 10-20 korda ma omale lubada ei saa. Tobe, eks? Nii vanaks elanud, aga ei suuda nii lihtsale küsimusele endale vastata, ausalt ja keerutamata, et mida ma siis täpselt tahan. Kas tahan panna sihiks 63 kilo ja lohutada ennast, et tegelikult 64 on piisavalt hea? Aga kui see 64 lõpuks käes on, kas tahan ikka seda 63 kätte saada? Loll naine! Ma olen ju alla võtnud üle 20 kilo, teen selliseid trenne YouTube-st, mida ma aasta tagasi pidasin ilmvõimatuks, käin spordiklubis, olen välja vahetanud kogu garderoobi.

Praegune otsus on selline. Peale pühadeperioodi lasen mulgi kapsal ja verivorstil paar nädalat seedida ja teen uue kehakoostise analüüsi. Kui rasva % on vähemalt 3% langenud, siis lepin hetke kaaluga ja asun säilitama. Ja tuletage siis seda lubadust mulle meelde, kui ma jälle lolliks hakkan minema. 

Siht peb olema selgepiiriline ja just selline, mille nimel tahad tööd teha, aga mitte selline, et ise ka täpselt ei tea, mida tahad.

Aga Fitlapi toidud on ja jäävad mu lemmikuteks. No kui ma isegi patupäeval muud ei taha? Kas see on normaalne või äkki peaks ikka mõne shoksi kapist välja otsima?

Olge teie aga jätkuvalt tublid ja rahulikku jõuluootust kõigile!