Nagu ma siin kaks korda aastas ikka kurtnud olen, no ei sobi mulle see kellakeeramise värk. Kaks nädalat olen nagu puuga pähe saanud. Eile kukutasin hommikul pooluimasena kreemipotsiku kraanikaussi, kraanikauss kildudeks crying. Täiesti tavaline klaasist kreemipurk ja täiesti terve kraanikauss olid. Õhtul pesin peale trenni pead. Kodus võtsin mütsi maha, katsun, juuksed kuidagi imelikud. Nojah, trennikotis on ju see palsam, mis juustest välja tuleb loputada, mitte pähe jätta sad. Ja nii ma siis uimerdan... Kuulge, isegi ilmataat ju protestis, kõigepealt paduvihm ja siis peopesasuurused lumelobjakad. Küllap nägite ise ka.

                                                  

Jõulukaktus on ka segi pööranud. Arvab, et ta on lihavõttekaktus. Ma olen kuulnud, et mõned õitsevadki kaks korda aastas, aga see konkreetne isend on 13 aasta jooksul ikka õigel ajal lilleliseks läinud.

                                                  

Natuke rõõmsamal teemal ka. Ah, mis natuke, ma lausa hõiskasin tegelikult. Hommikune kaal oli 64,8! See on esimene kord sel aastal, kui neli kaalule ilmus, isegi 65 on vaid paar-kolm korda olnud. Ja üleeile oli 66,4. Ma ei saa aru, kuidas saab nii suur vahe olla. Tõstsin kaalu teise kohta ja veel kolmandassegi. Tulemus täpselt sama.

Nüüd siis eilse jätk...

Võileivad (7). Ma ei ole kunagi võileibade sõber olnud ja sellepärast on mul enamus nendest retseptidest proovimata. Aga hea ju on, et võtsin selle katsetamise ette. Teinekord on hea vaheldus kiirel hetkel. Sügavkülmas on mul alati leiba või sepikut varuks. Soe einevõileib oli päris normaalsete kogustega (tegin suitsukanaga). Teine pärl oli galett hummuse ja kanalihaga. Tegin südame kõvaks ja ostsin tahhiini ära, ise mõtlesin, et kurb küll, kui ei maitse. Aga maitses, väga maitses! Pool tegin peediga, pool küüslauguga. Härra kirtsutas nägu ja palus kergemat karistust. Kavatsen sellel nädalal veel teha. Tahaks näiteks sinepiga või chilliga või ingveriga... Oh seda ahnust! Suppidest (4) ei avastanud midagi uut. Hapukapsasupp jättis mind täiesti külmaks. Armastan väga hapukapsast, vahel teen mitu satsi vinigrtetti järjest. Mulgikapsas on väga hea, aga vot supina frown... Ühesõnaga, aastat 20 ei olnud seda teinud ja sama kaua jätan veel tegemata. Küpsetistest (3) meeldisid väga Kaisa Oja muffinid ja oh seda imet! banaanipannkoogid riisijahust. Aga pannkoogiusku on mind siiski raske pöörata. Praadidest (10) pean ära märkima pasta carbonara. Ülivõrdes kiidusõnad tulid ka Härralt, kes üldjuhul makarone ei armasta. Seda tegin päris esmakordselt. "Eelmises elus" olin meeletu makaronisöödik. Igal ajal ja igas asendis. Fitlapi pastakogused on aga tundunud nii tillukesed, et olen harva neid retsepte valinud. Seda viga kavatsen parandada. Magustoitudest üllatavad endiselt smuutid. Ma ei ole neid eriti tahtnud teha, sest 5%-ne laktoosivaba jogurt on müügilt kadunud, lahjemaga aga tuleb pangetäis vedelat lurri, mis pärast soolikates kohutavat lärmi teeb cheeky. Aeg-ajalt luban endale kreeka jogurtit. Soolakaramelliga kreeka jogurt oli väga maitsev, aga vähe muidugi minusuguse õgardi jaoks. Aga chia puding mangoga oli ka lahjema jogurtiga hea, sest seal on palju chia seemneid, mis paisuvad ja teevad selle segu tummisemaks. Ja lõpuks imehea kartulivorm, mille tuletasin kahest retseptist, küpsetatud kartulipuder munaga+makaronid juustu ja lillkapsaga. Kiht kartulit, kiht suvikõrvitsat ja tomateid, hakklihamass, suvikõrvits tomatiga, kartul, peale koore-muna-juustumass. Osa juustu panin vahetult enne valmimist peale. Plaanis on katsetada ka makaroni-lillkapsavormi.

Igal juhul, olen selle ettevõtmisega väga rahul. Tahaks juba kiiremini ja rohkem uusi retsepte proovida. Siiski püüan asja mõistuse piirides hoida ja mitte üle pingutada. Proovige ka, surm rutiinile! (ütleb Matilda, kes vähekenegi rutiini kõikudes kukub kraanikausse lõhkuma cheeky)

Kõike kaunist ja ilusat nädalavahetust! (minul on homme kodukontor-lasteaed)