Ükskõik, kui optimistlik inimene sa oled, ei saa siiski alati vaid rõõmsaid postitusi kirjutada. Kui selle pooltühja ja pooltäis klaasi teooria järgi lahterdada, siis üldiselt olen mina see inimene, kes ei kuulu ei siia, ei sinna. Olen rahul, et üldse on olemas klaas ja midagi, mida sinna valada. Sest on olnud ka teisi aegu.  Püüan alati elada mõttega, et see, kui ma nutan taga eilset päeva või paaniliselt kardan, mis homne toob, rikub minu tänase päeva. Elada tuleb siin ja praegu. Aga just siin ja praegu tahakski viriseda, vinguda ja pisaragi poetada crying.

No mis see siis on, et need tõved must kuidagi taganeda ei taha? Kõigepealt nohu. Siis gripp. No OK, ei ravinud seda nohupoissi piisavalt kaua, saan aru, immuunsus nõrgenes... Siis esmaspäeval see kael. Tegelikult tegin hästi, et teisipäeval valuvaigistite najal trenni ikkagi läksin, sest kolmapäevaks tundsin end niipalju paremini, et sain Liina trenni kenasti kaasa teha. Nojah, viiestest hantlitest ei mõelnudki, tegin kolmeste ja neljastega. Aga juba enne trenni märkasin, et sokist on jala peal rant. Huvitav, vanad sokid, kumm ei tohiks pigistada... Peale trenni oli rant trennisokkidest ja pükste sääreotsast surprise. Mul ei paistetanud jalad isegi raseduste ajal, kuigi võtsin 20 ja 30 kilo juurde. Neljapäeva hommikul olid ka nägu ja käed paistes, õhtuks olid jalad nagu pakud, mingit konti enam näha ei olnud! Päeval oli mul ka arsti visiit ja arst arvas, et see on tüsistus raskest gripist ja sissesöödud antibiootikumide koosmõju, mis võib eriti raske olla kilpnäärme probleemi ja ainevahetushäire korral. Pidavat paari päevaga üle minema, joogu ma aga piisavalt mineraalvett. Aga täna hommikul oli asi juba nii hull, et trennimineku mõtte matsin kohe ärgates ja praeguseks tunnen, et teksaste säär hakkab pitsitama. Tegin pilti ka, aga siia ei lisa, see on ikka eriti inetu pundunud bimbambulla! Arstile helistasin liiga hilja, visiit oli lõppenud. Õde soovitas EMO-sse pöörduda. Minu viimane (õnneks ainuke) EMO visiit ei julgusta sinna pöörduma. Läksin sinna 4-paiku õhtul ja pääsesin kell 3 öösel! Proovin kõigepealt apteegist midagi küsida ja siis on ju veel mingi arsti nõuande number olemas, ehk saan abi...

Ja kaal. No selle tahtsin sel nädalal tõesti prügikasti visata! angry Eelmine nädal 64,7-64,4-63,5-64,4-63,8-63,7. Super ju! Pühapäeviti peale patutoidukorda ma ei kaalu. Aga see nädal?! 67,5-67,5-68,2-68,5-69,8!!! APPI!!!!!! Kaal on muide korras, kontrollisin. Ja laupäeval oli üks patutoidukord, mitte ei olnud patunädalavahetus.

Ja kui ma täna hommikul niigi kehva enesetundega tööle tulin, hakkas üks seletama (see meie tilk tõrva meepotis), et tänaseks päevaks on kohe eraldi horoskoobid iga tähemärgi jaoks koostatud, et kellel mis vallas eriti halvasti peaks minema. No tule taevas appi! Ja siis oli kangesti solvunud, et ma teda kuulata ei tahtud ja minema kõndisin.

Aga kui nüüd loota, et homme jalad pükstesse mahuvad ja saan krapsakalt ja kiirelt oma planeeritud majaümbruse koristuse tehtud, siis tuleb jälle suuremat sorti kulinaarsete katsetuste õhtu. Ma võtsin juba omale eraldi märkmiku, et kõik teie soovitused ühte kohta kirja panna, muidu oli üks asi ühel lehel, teine kusagil lehenurgal, kolmanda jätsin meelde ja unustasin...

Ega ma tegelikult ju kellegi tuju siin reede õhtul oma halaga rikkuda ei tahnud, aga tõepoolest, ega mul kellegile rohkem kurta ju ei ole. Loodan, et teie reede, 13. on tunduvalt rõõmsanäolisem, päike paistab ju, kuuldavasti liblikad lendavad, kevadlilled õitsevad ja nädalavahetus on ukse ees.

Ilusat nädalavahetust!