Käisime jälle metsas. Seekord minu lemmikkohas. Seda metsa naudin ma ka siis, kui seeni üldse ei leia. Alguses tundus, et ei leiagi, sest kõikidest "minu" kohtadest oli värskelt üle käidud, olgugi et jõudsime metsa laupäeva hommikul enne kaheksat. Selliseid ilusaid täpilisi tegelesi oli küll metsaalune täis, aga "korjasin" nad siiski ainult telefoni. Aga sellise armsa karvase külalise tõin ma omale koju kaasa. Hakkasin juba lootusetult auto poole astuma, kui sattusin sellise lagendiku peale, mis lausa kirendas kuuseriisikatest. Kükitasin maha ja kukkusin lõikuma. Teate ju küll, kui ussitanud nad on, kümne ussitanud seene kohta 1-2 korralikku. Aga ka selles tempos oli peagi ämber täis saamas. Teadsin, et mul on taskus veel üks kilekott ja muudkui lõikusin, kui helistas Härra ja ütles, et aiab küll. No kus siis aitab?! Kolmanda helistamise peale seadsin ärritunult end auto poole astuma, nii palju seeni jäi ju maha angry. No muidugi õhtul, kui seeni puhastasin, lõikusin ja praadisin, pidin taas kord tõdema, et Härral oli õigus ja ahnus ajab upakile...

Minu suhe loodusega on selline... kuidas nüüd õigem oleks öelda... mitte just kõige sõbralikum. Tahaks ju öelda, et ma armastan loodust, aga seda siiski vaid lillede ja liblikate tasemel, noh, seeni armastan ka. Kui päris aus olla, siis ma kardan loodust... Jah, kardan loomi, kardan metsa, pelgan igasugu putukaid-mutukaid... Siin on teisedki kirjutanud, et ei kipu eriti metsa minema, sest hirm on ära eksida. Kui mu kunagine sõbranna mind üle 20 aasta tagasi sellesse metsa viis, siis ta naeris, et ma suudan vist kolme männi vahel ka ära eksida. Kummaline jah, linnas on mul suurepärane suunataju, aga metsas mitte. Aga aastad tegid oma töö ja nüüd ei eksiks ma selles metsas vist parimagi tahtmise juures ära. Selles metsas tekib mul alati selline nostalgiline meeleolu. Lastega sai siin käidud ja mere ääres piknikku peetud, emaga seeni korjatud, sõbranna ja pojaga peale seente korjamist ujumas käidud... Kolme viimast paraku minu elus enam ei ole, kaks neist kaotasin Liiva-Hannusele, ühe aga tõestamaks vanasõna, et kui tahad sõbrast lahti saada, laena talle raha... Aga üheski teises metsas ma autost eriti kaugele minna ei julge.

Seoses loomadega üks tore lugu noorpõlvest. Sõitsime sõbrannaga ühe tuttava poisi sünnipäevale Kiisale. Et vanemad pidasid ka pidu, kästi poistel lehmad ära lüpsta (neid oli kolm venda ja kolm lehma). Meid kutsuti kaasa. Ma olin 17-18-aastane, aga laudas ei olnud ma enne käinud. Võite siis isegi arvata, millise unustamatu elamuse osaliseks ma sain. Uksest kaugemale ma ei läinud ja vaatamata keelitustele lahkusin järgmise rongiga. Keegi ei suutnud mõista, miks. Aga sellepärast, et üks vendadest kippus mulle peikaks hakkama ja mulle ta ka ju meeldis, aga kui ma kujutasin ette, et NENDE kätega võtab ta tantsu ajal minust kinni, oli raske mitte öökima hakata cheeky.

Aga aiasaadusi armastan ma ka. Viimased tuli üles võtta. Kuidagi kurb on alati sügisel peenraid tühjendada...

                                                 

Eriti tore on see viimane pilt, kurk versus suvikõrvits. Kurke läks muide marinaadi üle 150, aga pooled neist olid sellised väikese sõrme suurused.

Uus kuu, uued plaanid, uued mõtted... Loodan kõigest sellest ka lähiajal kirjutada.

Kaunist sügist!