Jälle haige

Jõhker märts? Säh sulle! Kukkusin eile sõna otseses mõttes kokku. Läksin peale blogi kirjutamist alla ja tundsin, et kuidagi külm on, ajasin fliisi selga, ikka külm... Töökaaslaste pealekäimisel panin kraadiklaasi alla, paari minutiga näitas see 38,4. Helistasin arstile ja sain juba tunni aja pärast vastuvõtule. Härrale andsin ka teada, et lähen ise koju. Kiiranalüüsid midagi hullu ei näidanud, küll aga oli palavik juba 39,2. Ja kui arsti juurest väljusin, oli Härra juba ukse ees. Alguses hakkasin vastu, et mis mõttes ta jätab oma töö sinnapaika, saan ise hakkama (räägi veel, et pole iseseisev naine), aga kodus autost väljudes sain aru, et ise poleks ma ilmselt kodale jõudnud. Kuidas ma voodisse sain, seda ma enam ei mäleta. Ei mäleta ka seda, et vastasin kahele töökõnele (kusjuures jagasin täiesti adekvaatseid korraldusi), seda et Härra mulle veel paar korda kraadiklaasi kaenla alla torkas (39,5 ja 39,9), et ta mulle kõige kangemat raviteed ja mõned palavikku alandavad tabletid sisse jootis. Olin kusagil omas mullis, une ja ärkveloleku, maa ja taeva vahel, teadvuse ja teadvusetuse piiri peal, omal silmad lahi ja täiesti udused... Hiljem sain teada, et Härra oli mõelnud, et kui palavik üle 40 tõuseb, helistab kiirabisse. Ei tõusnud. Mingi hetk jäin magama ja kahe tunni pärast ärkasin nagu uus. Palavik oli taandunud, mõistus selge, paraku endiselt hirmsa kurguvaluga. Eriti valus oli köhida ja nina nuusata. On ka täna. Olen tegelikult väga kõrge valutaluvuslävega, aga täna tulid köhides lausa pisarad silma. Aga esimene tunne, mis ma ärgates tundsin, oli nälg! No ma olen ikka kuulnud, et haigetel söögiisu kaob... Mitte minul! Õnneks olid kõik toidud külmkapis olemas, ainult soojendamise vaev. Siis jälle magasin ja jälle sõin . Ja kuigi Härra torises ja oleks tahtnud mulle ei-tea-mis-imeasju sisse sööta, oli eilne päev kenasti 100% kavajärgne (välja arvatud tabletid ja ravitee ). Täna olen praktiliselt terve päeva voodis olnud, ainult söömiseks end üles ajanud. Kui kurk nii põrgulikult ei valutaks, võiksin isegi öelda, et mõnus on laiselda!

Aga nüüd see teine teema. Et kuidas ma seal blogivõistlusel midagi võita sain, kui ma omast arust millestki osa ei võtnud?! Ma ikka mõtlesin, et võistlemiseks peab end kusagil registreerima. Ja võitmiseks ka oma postitusi jagama... Ja mis ma nüüd näen (aitäh, Carmen) - 3656 lugemist ?! 10 postitust, ehk siis iga postitust luges umbes 365 inimest? Ja mina siin mõtlen, et vestlen ilusti-kenasti nii umbes kümnekonna kaaslase-kaasteelisega??? Ma ei saa aru, kas keegi jagas minu eest neid postitusi? Aga no igal juhul tänud kõigile, kes mind sellele auväärsele kohale upitasid. Ega see kasutusaeg mööda külgi maha ei jookse. Võin pidulikult lubada, et kasutan seda 100-protsendliselt! (kui ma selle klienditoe üles leian, kuhu kirjutama pean)