Eile lõpetasin naeruga, jätkaks täna siis siit...

Inimeste näoilmed

                                                          

Ühel päeval avastasin, et mulle on ebameeldivad kaks klubi liiget. Nad ei ole minule mitte midagi halba öelnud, ühega neist ei ole ma isegi samasse trenni sattunud. Teisest püüan trennis alateadlikult kaugemale hoida. Nende näoilmed on alati ääretult rahulolematud ja neist õhkub tohutut negatiivsust. Kusjuures ka nende hääletoon on vastav. Samas on seal ka kaks alati naeratavat prouat, kes kutsuvad minuski esile soovi naeratada. Jäingi mõttesse, huvitav, milline on minu ilme? Vaevalt, et ma niisama naeratan... Kindlasti mõtleb mõni minustki, et näe, kus tige eit, nägu alati mossis. Tuli meelde ka, et viimasel ajal esinevad "staaride" intervjuudes sageli soovid, et inimesed oleksid rõõmsamad, et naerataks rohkem, et ei kannaks pidevalt maski "mul on kõigest savi"... Sellest ajast peale katsun endale aeg-ajalt meelde tuletada, et pahur olek on inetu ja püüan naeratada. Mõnikord naeratatakse vastu, mõni keerab näo ära, mõni aga läheb veel rohkem torssi, surub pea õlgade vahele ja rühib edasi. Mul vanem lapselaps ütleb, et vanaema, sul on põsed krussis, kui sa naerad smiley.

Toidu teemal ka natuke.

Patukas.

Kui teil mõnikord ei ole patukaks midagi välja mõeldud, siis minge Kristiine Prismasse ja ostke Fazeri küpsetuspunktist erinevaid ciabattasid. Eriti maitsev on tume ciabatta jõhvikate ja india pähklitega. Kõik on koha peal küpsetatud, ei mingeid külmutatud plönne. 

15 muna.

Mõni aeg tagasi juhtusin vestlema noore kauni naisega, kes oli just Inglismaalt fitnessi võistlustelt võiduga tulnud. Emade kategoorias esikoht, mingis teises teine koht. Ta oli põhimõtteliselt poole aastaga ennast üles töötanud. Eks tal on looduse poolt ka kõik eeldused olemas, pikk, sale, peene kondiga. Mis ta siis tegi? Dieet ja trenn. Mis kõige raskem oli? Muusikuna satub ta pidevalt üritustele, kus pakutakse head ja paremat. Kõige raskem olevat olnud loobuda joogist, sest see on nii normaalne, kui peale esinemist kõnnid ringi, klaas käes. Jäime päris pikalt vestlema, ta nimelt on spordiakadeemiasse õppima asunud ja ma kuulsin palju põnevat. Aga ka seda, et nädalake enne võistlusi sööb tema 15 muna päevas, vist oli kolm koos kollasega, ülejäänud ainult valged. Kõik. Paar kapsalehte ka, aga seda ainult hommikuti. Ja veidi mineraalvett. Vot see on tahtejõud, võttis sihi silme ette ja tegi ära. Ütles, et peale esimest õnnestumist on ind veelgi kasvanud. Aga tunnistas ka, et võistlustelt koju jõudes oli ainus soov maapähklivõid valge saiaga süüa. Sõi ka.

Motivatsioon.

Sellest imeloomast olen ma vist korra juba kirjutanud, aga ikka ja jälle panevad mind selle otsingud imestama. Eriti, kui kirjutatakse, et olge nüüd head ja hakake mind motiveerima, sest mina olen nii väsinud ja hakkan muidu pekki sööma. Kord oli küll keegi, kes selle küsimuse hoopis teisiti sõnastas. Ta mitte ei küsinud loosungeid, vaid uuris, mis konkreetselt kedagi motiveerib. On need mingid tunded, kiitus, riided... ja sealt tuli ikka väga huvitavaid vastuseid ka. Minuga on kuidagi nii kujunenud, et ma vist ei vajagi enam mingit motivaatorit. Ehk ongi nii, et see on mul juba elustiiliks muutunud? No nagu usklikud. Mina kuulun usulahku Fitlap. Ja kui usus kahtlema lööks, siis aitaks alati see pilt, mida ma teile mitmel korral juba näidanud olen. See, kuhu ma juhuslikult 89-kilosena peale olin jäänud.

                                                         

No nii, põsed krussi ja edasi kevade poole! Ja ei see tänane tuul meid murra!