Kindlasti nii mõnigi arvas, et duelli kaotamine läks mulle niimoodi hinge, et pugesin nurka ja hakkasin end shokolaadiga lohutama. Vale puha! Mul oli lihtsalt enne puhkust niivõrd kiire aeg, et ma ei saanud aega isegi blogide lugemiseks, rääkimata siis kirjutamisest. Ma ei ole raamatupidaja, aga pooled tema tööd pean ära tegema mina. Meie raamatupidaja-proua on küll kõrgema haridusega, aga ei suuda tema aru saada, kuidas saab töötajale arvestada osa palka tunnitasuna, osa tükitasuna ja siis veel mingid boonustasud juurde arvestada frown. Ütlen ausalt, mul on kergem see töö ise ära teha, kui sellele puupeale seda selgitada. Sama lugu poolaasta inventuuriga, jällegi minu kaelas... Viimaste päevade pinge oli ikka kohutav ja pealegi saabus puhkuselt meie "tilk tõrva" ja suutis omalt poolt seda pinget üles kruttida...

Aga nüüd olen juba kolmas päev puhkusel. Muide, ametlikult  ka spordiklubist puhkus võetud. Ka oma hirmkiirel ajal ei jätnud ma trenne vahele, teadsin, et see on päeva ainus rõõm. Vaid viimasel päeval, teisipäeval, jätsin raske südamega hommikusse basseinitrenni minemata, sest muidu ei oleks ma õhtuks oma töödega ühele poole saanud... Toitumine? No mis teie siis arvate? Ikka vanaviisi 100% kavas. Ainukese vahega, et nii kurb kui see ka ei ole, jälle kaalulangetajana.

See jama algas juba nädal enne jaanipäeva. Nädalavahetusel käisid lapsed. Ma olen ennegi kirjutanud, et ma ei kaalu grillliha, aga siiani ole probleeme olnud. Toodi ka jäätist. Lapselaps spetsiaalselt minu jaoks valis. Tema ei saa piimatooteid üldse süüa, minul laktoositalumatus, valis siis mango sorbee jäätised. Usute või mitte, aga see oli mul esimene poejäätis peaaegu pooleteise aasta jooksul! Oli ikka hea küll! Õhtul sai veel paar klaasi cinzanot limpsitud (kuus nädalat oli olnud alkovaba). Ja järgmisest päevast hakkas kaal vaikselt, aga kindlalt tõusma. Kui ma duelli alustasin kaaluga 63,7, olin ma kindel, et sellest suuremaks kaal enam ei lähe... Aga läks! Kui 66 kiloni jõudsin, panin end taas kaalulangetajaks ja sihiks 63 kilo. Selle peaksin kätte saama 24 juuliks ja 25. juulil saab mul täpselt poolteist aastat siin Fitlapis.

Hirmus palju on mõttes olnud, et sellest ja sellest peaks kirjutama, ehk puhkuse ajal jõuan. Aga võib-olla ka mitte, sest Härra jääb ka puhkusele ja tema ju mu blogimisest midagi ei tea.

Seda ka, et Fitlapi treeningkavadega tegin juba algust. Sellest siis juba järgmine kord.

 

Mina ei otsigi vabandusi. Aga teie?

Päikest!