Teate, mind valdab hirm! Ühelt poolt selle +10% pärast ja teiselt poolt sellepärast, et viimasel ajal ei jõua enam sugugi neli korda nädalas trenni. Ikka ja jälle tulevad vahele mingid (olulised) asjad, mis minu trenni ajaga kokku langevad. Samas, kui asja üle arutleda, ehk see ongi mingi kaitseingli visatud kaigas kodaratesse? Sest olen väsinud küll ja võin end sundida õhtul kodus isegi korraks maha istuma, aga puududa lemmiktrennist (nagu mul oleks mõni mittelemmik) ... no tõesti, süda tilgub verd.  Ma paaniliselt kardan juurde võtta ja vormi kaotada. Kunagi pidin ennast trenni sundima, mäletate seda dialoogi? Nüüd siis pean iseendaga igapäevaselt vastupidist dialoogi. 

Minu praegusesse mõttemaailma sobis täna väga hästi Mari Ta postitus tuulelippudest. Sest kui ma alustasin, siis oli minu supersooviks 68 kilo ja hiljem muutsin selle 66-ks. See pidi jääma ju viimaseks sihtmärgiks. Aga jällegi teiselt poolt, 64-kilosena tundsin ma ennast ju nii hästi! Ühesõnaga, täielik tuulelipp! Ja see vihastamise teema oli kui rusikas silmaauku täna, kui ühel hetkel pidi viha ja solvumine silmanägemise võtma, mõtlesin loetule ja suutsin end rahulikuks sundida.

Akela tänase postitusega aga ei saa ma kuidagi nõustuda. Minule just seekord see challenge meeldib. Ja mulle tunduvad postitused eriti sisukad, huvitavad ja mõtlemapanevad. Iseasi on muidugi see, et ma loen juba ammu vaid teatud blogijate postitusi ja sinna allapoole ei vaatagi. Ja minul on tõepoolest hea meel lugeda, kuidas läheb (andke andeks, see pole pahasti mõeldud) meie armsatel "tuulelippudel".

                                                                        * * *

... Peale neljandat klassi käisin esimest korda elus spordilaagris. Pioneerilaagriga ei andnud seda võrreldagi. Äratus - trenn - hommikusöök - trenn - lõuna - väike paus - trenn - õhtusöök - disko - magama. Mitte midagi muud. Seda väikest pausi kasutasime kaardimänguks, koju kirjutamiseks, lugemiseks. Hommikuseks trenniks (nn.hommikvõimlemine) võis olla näiteks 3 ringi ümber järve (3x3,5km). Lõunane ja õhtune olid tugevamad trennid.  Noooh, näiteks jooksime Munamäeni (mõned kilomeetrid) ja siis hüppasime ühel jalal mäest üles, jooksime torni (vanasse veel muidugi, piletitädid olid treeneri tuttavad), siis jälle alla ja teise jalaga üles... Vahepeal kusagil veel kükid - kõhulihased ja igasugu muu liigutamine. Mõnusaim trenn oli pallimäng, korvpall või rahvastepall, aga ka võistkondlikud teatejooksud ja muud võistlusmängud. Need pidi hea käitumisega välja teenima. Laager kestis kolm nädalat. Üks oluline vahe spordi- ja pioneerilaagri vahel oli see, et esimeses oli vaja kaalu säilitada või võtta alla (sest muidu leiti, et trennid olid viletsad), teises aga anti laagri lõpuaktusel aukiri kõige rohkem juurde võtnud lapsele. Ma oleksin häbi kätte ära surnud! No et ma elus olen, siis saate isegi aru, et seda aukirja ma õnneks ei saanud. Igal suvel lubasime, et rohkem me spordilaagrisse ei tule ja ometi sai seal veedetud viis suve ja kõik muud koolivaheajad ka. Kui aga aukirjadest rääkida, siis pioneerilaagrites panin kinni kõik alad ja diplomeid, medaleid, karikaid jms. sain ikka vääääga palju...

                                                                         * * *

Et täna sajab sooduspakkumisi uksest ja aknast, siis peab ikka ennast kokku võtma ja oma ostud ära tegema. Trennitossud on täitsa kehvas seisus juba ja üht-teist oleks veel vaja. Ja värviraamat ka muidugi! Oi, kuidas ma vihkan seda keskustes käimist, aga 20-30% allahindlust on mulle praegu kõva sõna, sest köögi teine osamakse on ees ja see ei ole teps mitte väike sad. Ja kaks võimalust, kas ma saan vajalikud ostud tehtud ja tuju läheb paremaks või siis...  Aga selle peale ma parem ei mõtlegi, sest elu on ju lill!

Inglitiib. Nii õrn ilu...

      

Odavaid ostusid ja valget tuju mustal reedel!