No nii. Ikka nagu õige eestlane, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Tegelikult on asi nii, et kui ma täna seda toidujuttu ära ei kirjuta, siis jääbki see vist kirjutamata. Homme on peale kolme töölt eemaloldud päeva täielik hullumaja ees ootamas. Tavaliselt ongi millegipärast seaduseks saanud, et kui mind ei ole kasvõi üks päev, kuhjub kohe hunnik probleeme. Aga need kolm päeva olid ikka abiks küll! Tervis on palju parem ja kodus sai ka väga palju ära tehtud. Homme õhtul siis jälle linnast minema!

Mina olin paks juba lapsena. Ju mu vanemad arvasid, et paks laps on ilus laps. Kui ma tuletan meelde, millised olid minu toidu portsjonid, ausalt, häbi hakkab. Vanaema oli meil kodune ja pidas oma kohustuseks meid hästi toita. Supp ja praad, puhkepäeval lisaks magustoit. Peale selle olid tema küpsetised vastupandamatud. Esimese klassi klassipildil laiutan peaaegu et kahe koha peal. Sama ka teise klassi pildil. Kolmandas läksin trenni. Trenni sai tehtud peaaegu keskkooli lõpuni, ikka hullumoodi, iga päev ja spordilaagrites mitu korda päevas. Aga sõime ka hiigelkoguseid. Päris kahte kohta ma enam klassipildil ei hõivanud, aga suur olin ikkagi. See oli vist 5-6 klassis, kui olin juba sama pikk kui praegu ja kaalusin 64-65 kilo. Paksuks sõimati küll mind vist kogu kooliaja vältel. Ajapikku leppisin, et saledaks ei saa ma kunagi. Kui aga trenni maha jätsin, võtsin kõvasti juurde. Aga lapsepõlvest oli sisse programeeritud, et sööma peab hästi...Peale teist last kaalusin juba peaaegu 90 kilo ja siis alustasingi oma kaalukõveratega, mis vahelduva eduga on kord tõusvad, kord langevad. Loodan, et peale seekordset langust tõusu ei järgne.

Aga oma kombest hästi süüa ei ole ma lahti saanud. Ma ei tunnista mingeid võileibu ega põlve otsas kohupiima nosimist karbist. Sööma peab laua taga, taldrikust, lusikaga või kahvli ja noaga ja hoidku jumal, ei mingeid raamatuid, ajakirju, ajalehti, arvutist ma ei räägigi! Vanamoodne? Võib-olla, aga nii on ka minu lapsed harjunud ja nii harjutatakse ka lapselapsi sööma. Toidu tegemisele on mul alati kulunud palju aega, sellepärast ei leia ma, et Fitlapi retseptide järgi toidu valmistamine oluliselt rohkem aega võtaks. Eriti nüüd, kui Härra otsustas minuga liituda. Nädala sees ta küll on ära ja sööb "tavatoitu", aga nädalavahetustel on ta 120% kavas. See tähendab, et toit on kava järgi + paar nädalavahetuse "lõõgastuskokteili". Mina, muide ei ole alkoholi tarvitanud alates 1. jaanuarist. Algul lubasin, et ei joo, kuni 5 kg alla saan, siis pikendasin, et kuni 10 ja nüüd olen uueks piiriks pannud 68 kg! Mõnest teisest asjast on tunduvalt raskem loobuda...

Jah, see kaalumine ja arvutamine võtab küll palju aega, aga ajapikku hakkan sellega harjuma.

Tahtsin ju veel lemmikretseptidest ja paljust muustki kirjutada, aga aeg on magama sättida, homme on ju siiski tööpäev.