Mõtlesin, et jätkan täna sealt, kus eile pooleli jäin. Kui vahe vahele jätan, jääbki jälle kirjutamata.

Lugesin teie plaane ja pidevalt tundsin, kuidas tahaks ka seda, teist  ja ka kolmandat sellel aastal teha või saavutada. Kui aga olin pikemalt neid mõtteid vaaginud, sain aru, et ei ole mõtet seada omale eesmärke eesmärgi enda pärast. Ma tean, et kui ma omale midagi sihiks võtan, siis enamasti selle ka saavutan, aga siis tuli appi Enelii oma plaaniga nr 1: Õpin uuesti endaga läbi saama, austan oma vanust, teen sellest oma järeldused ja ei püüa aega peatada vaid leppida sellega. Aitäh, Enelii! See tuleb omale välja printida ja seinale panna.

                                       

Alguses tundus mulle, et ka teine punkt on hea, see egoistiks hakkamise plaan. Aga siis sain aru, et see oleks plaan, mis juba ette hukule on määratud. Ei oska ma inimestele ära öelda ja oma soovide väljaütlemine on minu jaoks ka täielik eneseületus. Huvitav on see, et tööl võin olla karm ja paindumatu, aga lähedaste suhtes täielik pehmo. No kuidas ma ütlen Härrale, et ma ma ei taha võõrustada tema ema, tüütut venda või sõpru? Või et tahan hoopis raamatut lugeda, kui tema on spetsiaalselt minu jaoks mingi filmi tõmmanud? Ei ütlegi, aga esimesel juhul toimetan enamuse ajast köögis, teisel juhul aga tavaliselt tukun pool filmi maha... Nii et selle punkti jätsin kõrvale ja kaaperdasin asemele hoopis Maire plaani rohkem lugeda. Justnimelt raamatuid, sest ajakirju loen niigi palju. Aga raamatut lugesin viimati siis, kui veel korteris elasin, siis oli talvel piisavalt aega. Tegelikult juba enne pühi tahtsin raamatukokku minna, sest soovitatud raamatute nimekiri on hiiglama pikk, aga ei jõudnudki. Aga eelmisel reedel käisin ära. Lubadus, et terve pühapäeva söön, magan ja loen, jäi muidugi täitmata, aga kell neli maandusin tugitooli ja võtsin raamatu kätte. Tütar ei uskunud, palus järmine kord filmida, sest lihtsalt foto polevat piisavalt usaldusväärne sellise ime jäädvustamiseks. Aga see, et ma suutsin ka eile ja üleeile pool tunnikest raamatut lugeda, oli juba ka minu jaoks üle mõistuse imelik. Lihtsalt sellepärast, et tavaliselt ma istun ainult söögiaegadel ja laupäeva või pühapäeva õhtul vahel vaatame filmi. Nii et Aitäh, Maire, hea mõtte eest! Aga ausaltöeldes eile tekkis idee, et mis ma ikka istun, äkki saaks ühildada meeldivat kasulikuga ja lugedes keerutada hularõngast. Saaks samal ajal ka oma vöökohta pisut peenemaks treenida. Vanasti, kui mul oli veel aega mingite seriaalide vaatamiseks, võisin ma näiteks terve seebi aja rõngast keerutada... Täna peale õhtust trenni vist ei viitsi, aga homme teen proovi. Eks annan siis teada, kuidas õnnestus.

Pange soojalt riidesse ja nautige talveilma!