Annan teada, et olen elus, paraku ei saa lisada lause teiseks pooleks "ja terve". Just jõudsin rõõmustada, et pikaleveninud haigus on lõpuks seljatatud, tervis korras ja saan jälle trennis käia. Tutkit! EMO-sse ma nädalavahetusel ei läinud ja seis muutus veelgi hullemaks. Isegi toasussid (mõnusalt lohvakad) soonisid niimoodi sisse, et pidin lihtsalt sokkis ringi käima. Aga et sokkidest ranti ei jääks, võtsin Härra sokid. Esmaspäeval käisin arsti juures, tegin analüüsid ja selgus, et tuleb korralik ravi peale panna ja oh seda õudust! pean mingiks ajaks trennidest loobuma crying. Et alles märtsis said analüüsid tehtud ja kõik oli 100 % korras, siis arvas arst, et see on gripi tüsistus ja ehk mõne nädalaga ravitav. Iseenesest ma ennast halvasti ei tunne ju ja paistetus on ka alanenud. Kusagil sügaval ajusopis on mõte, et äkki ma ikka natuke teeks trenni... Jube, nagu mingi alkohoolik või suitsetaja, kellel päevapealt tuleb mõnuained maha jätta. Seda esimest tunnet ma küll ei tea, aga teine (häbi tunnistada) on läbi elatud, nii et tean, millest ma räägin. Mõistusega ma ju saan aru, et tervis on tähtsam, pealegi mu ema suri just sama haiguse tagajärjel, aga niiiii tahaks trenni minna! Ravin terveks ja siis kütan topelt! Seni aga võin ainult nii trenni teha.

                                                   

Loodan muidugi, et minuga ei juhtu nii, nagu selle kutsuga, sest mul on olemas meie armas fitlap.

                                            

Ja ma ei heida meelt, pole halba ju ilma heata. Mul on nüüd rohkem vaba aega ja ehk saan oma pidevalt edasilükatud toimetustega ühele poole. Tööl on haigusega palju "aukusid" tekkinud. Kodus on vaja kasvõi talveasjad lõpuks ära korjata ja kevadisemad välja otsida. Lastetuppa on ammu ostetud kardinamaterjal ja voodipesu riie, vaja õmblusmasina taha istuda. Ja mäletate, rääkisin ühest "projektist", millega tegin algust, aga mis ajapuudusel soiku jäi? Võtsin uuesti käsile, jaanipäevaks püüan ühele poole saada (ei pea, tahan!). Muidugi tahaksin ka rohkem lugeda, aga ma kardan, et kevad-suvisel ajal jääb lugemine soiku. Haiguse ajal lugesin läbi Kaia Kanepi elulooraamatu. Ilmselt oleks see olnud  veel mõnusam lugemine, kui ma teaksin tennisest rohkem. Täielikule tennisevõhikule oli pisut palju võistlusi wink. Aga raamat ise on hästi kirjutatud ja kohati ma isegi unustasin ära, et see on elulugu ja lugesin seda justkui romaani. Lugesin läbi ka varem mainitud "Väikse printsi". On küll Prantsuse 20. sajandi parimaks raamatuks hääletatud teos, aga minu meelest on see ikkagi rohkem lasteraamat. Vaatame tüdrukutega seda multifilmi ja neile meeldib.

No nii, tahtsin salvestada ja pärast edasi kirjutada, aga vajutasin vale nuppu. Edasi kirjutan siis järgmisel nädalal.

Ilusat nädalavahetust!