Superdiil enne uut disaini! Osta kohe!
Sulge
Uue disaini tulekuni on jäänud:

Dieedid läbi elu

Tore nädalavahetus oli. Maitsev ka. Minul muidugi kõik kavakohaselt (peale õunte). Pühapäeva õhtul korjasin saabuva hämaruse ja läheneva tormipilvega võidu taliõunad ära. Tuul ja tugevad vihmasajud olid mul laupäeval juba abiks käinud, pooled õunad olid maas. Need korjasin kärusse ja aia taha, puu otsast sai siiski veel mitu kastitäit keldrisse viidud. Nüüd on lootust, et ohjeldamatule õunamugimisele saab piir pandud. Vaarikaid sain aga vaid paar tükki maitsta, oli teisigi soovijaid. 

Räägiks täna nendest “eelmistest kordadest”. Kehakaalu taltsutamisest jutt siis. Esimest korda pidasin dieeti kusagil lõpuklassides. Siis oli selline kord, et korra aastas käidi kogu klassiga arstlikus kontrollis, kaaluti, mõõdeti, katsuti, ühesõnaga uuriti kõike, mis vähegi võimalik. Ühe sellise kontrolli käigus avastatigi mul kilpnäärme probleem ja saadeti endokrinoloogi juurde. Arst ütles, et esimese asjana pean kaalust alla võtma. Miks mitte, võtan ikka! Egas mulle ei meeldinud sugugi paks olla (ja tol ajal ma seda tõesti olin). Sain terve kuu toitumiskava ja viisin selle vanaemale. Muidugi võttis ta lapselapse muret väga tõsiselt ja tegi mulle eraldi süüa. Usun, et nädalakese ma pidasin vee peal keedetud pudru, supilurri ja keedetud kalaga vastu. Siis aga hakkasin vaikselt juurde sööma, kodus salaja, pluss sõpradega väljas. Kuu aja pärast pidin arsti juurde minema, aga hirm oli riielda saada, kaal ei olnud ju vähenenud, vaid topeltsöökidega tõusnud (kes tol ajal arstide juures käis, saab mu hirmust aru). Hirm oli ka minemata jätta. Asja otsustas katkine sokk. Avastasin koolipäeva lõpus, et soki varbas on auk, kodunt läbi minna poleks jõudnud ja no kuidas sa astud kaalule katkise sokiga! Kodus valetasin, et oli mingi eksitus ja kilpnäärmega on kõik korras. Sain postiga paar kirjalikku kutset arsti juurde, viskasin nad minema ja omast arust olin asja lahendanud. Küllap ma tähistamiseks ikka mõne piruka ka sõin. 

Peale kooli sai neid dieete proovitud igasuguseid. Ikka kaks kilo alla ja kolm juurde, viis kilo alla ja seitse juurde…

Elu parim dieet oli elu ise, kui mees oli vene kroonus, mina aga jätkasin vastsündinud lapse kõrvalt vabakuulajana õpinguid. Kõik rasedusega kogutud 20 kilo ja rohkemgi veel kadus mõne kuuga. Ikka päris kondine olin. Pärast teist rasedust (+32 kilo) nii kergelt ja kiirelt ei kõhnunud, aga et elu polnud meelakkumine, olin aasta pärast normaalkaalus tagasi. Olime noored, väga liikuvad (tol kaugel ajal ei olnud igal perel autot), aktiivsed ja töökad,  kaal püsis stabiilsena. Mingi aeg lugesin, et organismile on hea korra nädalas puhastust teha ja aastaid oli neljapäev minul nn. veepäev. Ma ei tea, kas tänapäeval ka seda praktiseeritakse, kas on selle kasulikkust kiidetud või maha materdatud, aga mina olin sellega nii harjunud, et võisin vabalt sel päeval isegi köögis süüa teha, ilma et ise midagi ampsanud oleksin. Mulle sobis. Aga mida paremaks läks elujärg, seda rohkem hakkas kilokesi kogunema. 

Ma olin vist kuskil 35-tuuris, kui järgmise dieedi otsa kukkusin, aga sellest siis juba järgmine kord…

Muide, kas teie ka täna või eile täiskuu mõju tundsite? Seekord olevat eriti ohtlik kuuseis olnud… Mina ise olen alati ainult muiganud, kui keegi midagi kuuseisu süüks ajab, aga eile olin tööpäeva lõpuks selline fuuria, et olin õnnelik, et üks konkreetne tööalane suhtlemine toimus vaid meilitsi, telefoni teel poleks ma vist suutnud viisakuse piiridesse jääda…

Kaunist sügise jätku!



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod