Seekordne blogi challenge on ju nagu kirjandusvõistlus! Minu fitlappimise ajal on see kolmas selline ettevõtmine ja eelmised kaks on olnud parajad tüütused. Ei tea kust ilmus palju-palju uusi tegelasi, kellel oli sulle mitu korda päevas teatada, et hommikusöögiks oli puder, lõunaks supp ja õhtusöögiks võileib. Tegi/ei teinud trenni. Kõik. Null informatsiooni, kas see puder, supp või võileib ka maitses. Tähtis oli, et keegi klikiks nende pealkirjal ja hääl oligi kirjas.

 Aga seekord? Postitusi on küll rohkem, aga milliseid! Ja autasusid peaks tegelikult jagama mitte klikkide pealt, vaid sisu eest. Ei, ma ei tea, kuidas seda teha. Aga minu meelest oleks see õiglasem. Mitte et ma ise millegile pretendeeriks või et mul on midagi tiitlikaitsjatest liidrite vastu...

  Ja kas te olete tähele pannud, kui palju on viimasel ajal kommentaare? Aga see tähendabki ju seda, et inimene on puudutanud teemat, mis ka teistele huvi pakub. Ah, mis ma räägin, mitte puudutanud, vaid sügavalt lahanud. Eriti meeldibki mulle lugeda postitusi, kui seal on juba palju kommentaare. Mõne blogi loen teinegi kord veel üle. Täna hommikul autos isegi Härra tundis huvi, et mis seal niiiiiiii põnevat on. Olin olnud nii süvenenud, et ei pannud tähelegi, et olime juba peaaegu kohal ja oleks aeg tahvel ära panna. Vähe sellest, ma isegi ei reageerinud tema esimestele sõnadele...

  Ise ma jõuan harva kommenteerida, kuigi lugedes mõtlen, et see on ju täpselt see, mis mina mõtlen või et minu arvamus on risti vastupidine. Kui ma selle asja ette võtaksin, siis oleks minu järgmine postitus teemal "ma ei jõudnud ei süüa valmistada ega trenni teha". Sest tegelikult ka, nii palju tahaks öelda, soovitada, tuua samasugune näide enda elust või lihtsat pai teha või õlale patsutada.

 Tahtsin eile kirjutada. Tahtsin natukene viriseda ja vinguda. Küll ilma, küll tervise, küll veel saja asja üle. Oli kohe selline tuju. Enne aga lugesin läbi Mareti postituse. Kas ma peale seda veel tahtsin kurta??? Ei, häbi oli mõeldagi, et olin tahtnud halada...

 Paar lauset ka minu ämmast. Et nii paljud reageerisid selle jutu peale, siis tahan lisada, et tegelikult pole ta üldse paha inimene. Hoopis väga tubli 75-aastane proua, kes käib veel võimlemas, laulmas ja toolitantsus (mitte et ma teaks, mis see täpselt on). Lihtsalt armastus poja vastu paneb ta minijat kontrollima ja õpetama eeldades vastutasuks 100%-list teenindamist minija poolt. Ah, oma elu jooksul olen kuulnud sellitest ämmadest, kelle kõrval minu oma on kullatükk.

Kõigile, kel nädalavahetuseks maratoniplaanid, soovin edu!

      Kui tublid olete, siis muutus ei jää tulemata!