Avarii ja uuenenud mõttemaailm.

See juhtus jälle. Ja jälle reede hommikul! Miks jälle? Sest aasta tagasi alles oli avarii! Ei, mitte Fitlapi mõistes avarii, ikka autoga. Mitte ei saa aru, mis kana sel taevaisal minuga kitkuda on. Milliste käskude vastu ma eksinud olen (peab 10 käsku üle vaatama, või oli neid 7?) või mis hullusid pattusid mu vanemad teinud on, mis kõik minu kaela nuheldakse??? Ja-ja, ma tean küll, et tuleb muuta suhtumist ja mõelda sedapidi, et hea, et ise viga ei saanud, aga sellegipoolest ei suuda ma mitte kuidagi rõõmustada selle üle, et mingi süüdimatu neid vaatab kõrvalteelt peateele vasakpööret sooritades hoopis paremale ja pärast pauku on kole üllatunud, et vasakult võib ka auto tulla. Ei olnud blondiin, vägagi brünett oli. No ja tema vabandamisest tõepoolest kergem ei hakanud. Kael valutab siiamaani. Seekord on autoga vähemalt võimalik liigelda, niikaua kui auto esindus ja kindlustus maid jagavad.

Aga vot selle mõttemaailmaga on tõesti midagi lahti. Tegelikult tegin selle avastastuse juba enne jaanipäeva. Tõime siis Proua Ämma meile külla. Lõpuks oli ta piisavalt terve, et meie valdused üle vaadata. Lonkas küll hullusti, aga vahepeal unustas ära, et mul on aknad igasse ilmakaarde ja sibas õues ringi nagu noor neid, et aga jõuaks kõik nurgad üle vaadata. Hommikusöögi lauas, kui ta oma toitu nokkis ja ahhetas pojukesele, et küll ta naine sööb ikka palju, otsustasin teema mujale viia ja rääkisin tobedast unenäost, mida näinud olin. Viga! See pidi ikka nii paha uni olema ja nii halba tähendama, et parem on koju jääda, pea padja alla pista ja tekk ka veel igaks juhuks üle tõmmata (vabandan, minu liialdus). Viisime ta koju ja läksime shoppama. No ja kujutage ette, kolme tunniga proovisin ära kümneid asju, no ei sobinud! Lõpuks oligi mul ostetud rinnahoidja ja kolm paari alukaid. Kodus selgus lisaks, et rinnahoidja ei sobi ja alukad oli Härra oma pükse proovides proovikabiini jätnud. No kas ei tee viha??? Aga tegelikult alles järgmisel päeval taipasin, et mul ei tulnud isegi mõttepojukest, et lohutaks end shokolaadi või mõnusa dringiga. Sama ka peale avariid. Mitte et oleks tahtnud ja keelanud endale, vaid ausalt, ei tulnud seda mõtetki pähe. Ja vot see on midagi, mille üle ma siirast rõõmu tunnen ja taas kord kiidan Fitlapi taevani!!!