Aeg on hilisõhtust süüa

Blogi challengist ei saa nüüd üle ega ümber. Eks ta kindlasti üks ütlemata vajalik ja tähtis ettevõtmine ole. Mäletan, et esimene kord olin nii pöördes, nii palju uusi tegelasi tekkis, elasin täiega kaasa ja isegi avasin ühe blogija postitusi mitu korda, et ta ikka rohkem punkte saaks . Aga tuli välja, et sellise lihtsa võttega ei ole mitte mingit võimalust võita. Ikka see jagamine ja nagu Akela ütles, teistelt häälte lunimine, on põhiline. Võitiski keegi äsja fitlapistunud neiu, kel ilmselt väga suur toetajaskond selja taga. Teisel korral hakkas see ettevõtmine mind pisut ärritama, sest selleks ajaks oli blogijaid juba nii palju tekkinud, et ma ei jõudnud järge pidada ja kartsin mõne oma "lemmiku" postitust vahele jätta. Sellest ajast, kui "lemmikute" postitused eraldi on, jätab mind see ettevõtmine täiesti külmaks. Minul õnneks ei ole kedagi, kelllega oma mula jagada. Selleks ju siin kirjutangi, et välja elada oma kaalulangetuse ja -säilitamise emotsioone ja mõtteid. Kui mul oleks tutvusringkonnas neid, keda see huvitab, võiksin ma neile sellest niisama pajatada...

Võttis aega, mis võttis, aga päev ongi õhtusse veerenud ja käes on hilisõhtuse toidukorra aeg. See on toidukord, mille enamasti valmistan igal õhtul uue ja värske. Siiski on ka erandeid.  Alustkski nendest. Rohkem teen valmis leivasuppi, kohupiimavormi mustikatega, tervislikku saiavormi, tarretist. Samuti küpsetisi, aga neid rohkem Härrale. Kõikidel meist on välja kujunenud oma söömisharjumused ja tavad. Kes sööb hommikusöögiks suppi, kes võileiba, kes putru. Olen näinud siin HÕ-ks ühepajatoitu ja samas lõunaks smuutit või pähkleid puuviljaga. Minu HÕ on väheste eranditega peaaegu alati magustoit. Võib-olla eelkõige sellepärast, et see toidukord on mul väga hiline, eriti trennipäeval. Kuidagi imelik oleks 10-paiku õhtul suppi või praadi süüa.

Leivasupp on alati olnud üks minu lemmikmagustoitudest. Selle keedan jällegi kellegi toreda fitlappari head nõuannet kasutades suvikõrvitsaga, ikka et rohkem saaks. Panin seda sel suvel päris palju sügavkülma, nüüd hea võtta. Õunte asemel eelistan mustikaid ja maitsestan ohtralt kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Lapselaps küsibki minult piparkoogisuppi,, mitte leivasuppi . Vahu teen ikka igal õhtul värske. Ja mina, kes ma pole iial vahukoorest hoolinud, söön nüüd seda igal võimalusel, sest koos kohupiimapastaga vahustatuna on see nii hea! Maitseks rummiessents või lahustuv kohv (seesama, millest Maire hiljuti kirjutas). Kui leivasuppi saab liiga palju, siis panen koos kohupiimavahuga jäätisemasinasse ja jäätis tuleb nii imehea, et isegi Härra sööb (leivasuppi ei võta suu sissegi). Aga niisama ei tohi küll leivasuppi sügavkülma panna, see läheb nii vastikuks, et mina igal juhul süüa ei suutnud. Aga nüüd on ju Marika hea idee leiva kasutamiseks välja käinud ja ei peagi korraga nii palju leivasuppi keetma. Kiired kikerherned munaga nägid mul laupäeva lõunaks välja just nii. Ja maitsesid imehästi! Nojah, leiba võiks ju rohkem olla... Arvate, et hakkangi nüüd toidupilte postitama? Seda mitte. Mul oli lihtsalt telefon käepärast, sest lapselapsed olid külas ja ma üritan alati "hetki püüda", seekord oleks küll pigem lindistada olnud vaja, meie kahesel tuleb suust sellist "kulda", et võib ennast ribadeks naerda.

Postituse lõpetamine jäigi päris hilisesse õhtutundi ja täna mul ongi just seesama leivasupp. Nii et head isu mulle! Teie aga vabandage, magustoitudega jätkan järgmine kord.

Hoian pöialt võistlejatele!