Sellel nädalal avastasin, et peale meie meeldib meie soe kodu ka paarile närilisele, kellel on õues jahe hakanud. Ühel õhtul jõllitas üks neist keset lastetuba, kui olin lambi põlema pannud - ehmatasime mõlemad. Mulle muidu loomad meeldivad, aga kui nad kutsumata tulevad, hakkavad mööblit ja riideid närima (kuigi jah, selliste näritud hiireaukudega teksad on ju moes, selles osas oleks võinud neid ju ära kasutada :D), siis nad mulle väga ei istu. Tuli ette võtta jaht. Otsisin üles lõksud, mis olid meie suhteliselt uues kodus (septembris sai 12 aastaseks) juba kasutusel olnud, ja panin üles. Järgmisel hommikul kae aga hullu: lõks üleval, aga vorst läinud - no oli vast akrobaat.

Seadsin sammud poodi ja ostsin kohe 4 lõksu juurde. Proovisin nii juustu kui vorsti. Tundub, et suitsuvorst mekib neile ikka paremini. Järgmisel hommikul ärkasin piiksumise peale - ta oli saanud jällegi vorsti kätte ning lõks oli lahti läinud, aga jäänud kuidagi pahasti pusasse nii, et hiir oli sealt vahelt oma pea välja saanud. Nii ma siis panin aga uue vorsti mõtlesin, et nüüd ta sai küll sellise lätaka, et ega ta enam neid lõkse puutu. Aga järgmisel hommikul oli ta siiski andnud järele ahvatlusele vorst pihta panna ning seekord tegi lõks oma töö laitmatult. See pani mind mõtlema, kui raske on ikka ahvatlustele vastu seista. Ma tean ju isegi, et kui söön magusat ja jahutooteid siis on liigesevalu platsis, kuid libastun aeg-ajalt ikka. Meil inimesel on neid lõkse palju, saame vastu näppe, aga kas siis õpime???Olin rahul, et ta nüüd käes on. Kaks ööd hiljem ärkasin hullu krõbina peale, mis kostus panipaigast. Tuli välja, et neid oli mitu :S Panin tule põlema ja nägin panipaigas suurt virsikukivi. Eks ta proovis seda närida ja see kolises vastu ust. Kuna seal veel lõksu polnud, panin juba edukalt püüdnud lõksu sinna üles. Ise kahtlesin: kas see lõks ei õhka liigivenna kurba saatust? Vist mitte. Hommikul oli ka tema oma maise lõpu leidnud sentimeeter enne vorstilõigu haukamist. Praegu valitseb kodus vaikus, aga lõksud on siiski ootevalmis. Kutsumata olevustega ma siiski oma kodu jagada ei taha. Viieaastane poeg nimetab nüüdsest suitsuvorsti hiirevorstiks :)

Sellel nädalal olin ka ise lõksus. Keskmine poeg sai 13 ja laual oli ikka ohtralt lõkse, mida mul ei õnnestunud vältida. Kaalunumber oli 200 grammi suurem kui eelmisel nädalal, aga tasapisi õpin lõksudest mööda laveerima. Hiir õpetas mulle, et kui ei suuda märke lugeda ja annad järele ahvatlustele, võib see kurvalt lõppeda...