Oli 15.juuni, kui liitusin Fitlapiga lootuses, et kaal hakkab võluväel kaduma. Vaatan natukene toitumist, joon korralikult vett ja käin ehk mõne sammu rohkem jala. Olen ju kaks korda (peale laste sündi) käinud kaalujälgijas ja olen oma soovitud 10 kg kaotanud, kusagile :) Nüüd, peale kolmandat poega oli lisandunud aga märksa rohkem kui 10kg.
Aga võta näpust, kuu aega hiljem astusin kaalule ja olin 2,1 kg juurde võtnud. Vahepeal oli olnud koolilõpetamisi, sünnipäevi, katsikuid jm. Mina ikka mõtlesin, et küll homme olen tubli. No ei midagi. Minu pidevat vaikset halinat kuulanud vanem poeg (18) otsustas asja enda kätte võtta ja tegi mulle ühe lepingu, millega mind motiveerida. 
Alguseks tegime sellise paindliku kava,et mitte kohe ennast ära rebestada ja mitte kiirelt käega lüüa. Eriti meeldis, et on terve patupäev :) Alustasime kohe hommikul võimlemisega.
Uhh, võttis ikka võhmale küll. Tegin igat harjutust nii nagu keha lubas. Kuna mul on liigestega probleeme, siis kohandan harjutused omale sobivaks, aga tegemata ei jäta. Nagu õpetaja Laur ütles Tootsile: "Tee pool, aga tee hästi!" Nii siis alustasin ;)
Peale sellist pingutust oli niuhti nälg kadunud, veri möllas ja põsed õhetasid. Aga saan aru, et kaalulangetamise nipp ongi õigel ajal ja õigete asjade söömises. Esimene hommikusöök oli siis omlett, värske salatiga. Ja salatit ikka ohtralt, nii et täiskõhutunne tekiks.
Pühapäeval mööduski esimene nädal, kui võtsin ennast tõsiselt käsile :) Lisaks hommikuvõimlemisele käime mehega igal õhtul 4km kepikõnni ringi ja seejärel hüppame karastavasse tünnisauna. Esimese nädala pingutust kroonis -2,6 kg - juhuuuu!!! See aga on alles esimene samm pikast ja pidevast teest. Tegelen nüüd tublisti ka vaimuga, et see käesolev teekond ei piirduks eufooriline hetke allavõtmisega, vaid saaksin aru, et see ongi õige elustiil. Kooki võib süüa, aga seda tuleks teha naudinguga, aeglaselt ja rahulikult. Ning olgu see siis üks terve toidukord. Kuigi praegu olen nii tuhinas, et koogid ei ahvatle, kuid eks näis, mis saab......