110030 kasutajat 491 retsepti

PERSONAALNE TOITUMISKAVA
SULLE JA SINU PERELE.

Langeta kehakaalu
lihtsate ja kiirete retseptidega


PROOVI TASUTA

Proovi TOITUMISKAVA 3 päeva täiesti tasuta!

Muutustest


Kõik muutub aja jooksul. Erand pole ka inimene. Me kas muutume ise või mingite olude/õppetundide sunnil. Kohanedes uute olukordadega või valides oma elule uus tee, ka see on muutus. Vahepeal on hea teha midagi, mis pole sulle omane ja alustada nö uuelt lehelt. Mina olen elus päris mitu korda tundud, et ma olen omadega ummikus ning sellest välja tulemiseks on vaja midagi muuta.

Ma olen kolinud 4-5 korda. Okei, esimene kord polnud küll minu teha, kuid samas polnud mul selle vastu midagi ja see oli ka kasulik. Nimelt sai kolitud maalt väiksemasse linna. Uus linn, uued inimesed, uus kool jne. Ma usun, et see andis mulle väga palju. Kui kool läbi sai, siis polnud mul aimugi, mida oma eluga peale hakata. Ülikooli minek polnud tol hetkel võimalik ja nii ma sõbranna eeskujul kutsekasse jõudsingi. See kestis aind aastakese ning olingi jälle küsimuse juures – mida edasi? Hakaksin tööd otsima ja juhuse tahtel sattusin oma lapsepõlvekodusse. 🙂 Ametiks midagi, mida polnud ettegi kujutanud. Pidin koostama ka projekte raha saamiseks ning need läksid edukalt. Võiks öelda, et see oli esimene asi oma elus, mille üle võiks uhkust tunda, sest abistajaid mul sealjuures tegelikult polnud. Aga aeg läks edasi ja mingil hetkel olin jälle valiku ees, kus pidin hakkama uut tööd otsima. See oli raske, tõsiselt. Saatsin kümneid CV-sid ja heal juhul paarist kohast vastati. Siis võtsin julguse kokku ja laiendasin enda otsinguid Tartusse. Ja näkkas! Aga seda ka kusjuures ainult sellepärast, et ma ei andnud alla. Kui ma sellele nüüd mõtlen, siis ma olen ikka päris jonnakas olnud. Pidin minema ainult Soome, et töölevõtjad huvi hakkaks tundma. 😀 Nii juhtuski, et helistati ja kutsuti ülejärgmiseks päevaks vestlusele. Mina aga pidin hiljem Eesti tagasi tulema, mistõttu jäi asi katki. Mul aga hakkas hinges närima, mistõttu kirjutasin neile meili ja küsisin, et kas tõesti pole võimalik nädalalõpu poole vestlusele tulla. Long story short – ma töötasin seal kuskil 2 aastat. Mingi hetk hakkasin tundma, et see pole ikka see ja mu ellu on vaja muutust. Ma olin kui uimas – ma ei läinud rõõmsalt tööle, vaid tülpinult, soovisin midagi muud ja teistsugust. Tahtsin minna kooli, kuid selle töö kõrvalt võimalus puudus. Mingi aeg hakati rääkima, et sama pood avab ka Tallinnas uue osakonna ning kui keegi soovib, siis on võimalik üle minna. Mina? Tallinna? Ma olin kogu aeg öelnud, et mina Tallinna elama ei lähe. Ja noh… siin ma nüüd olen. 🙂 Andsin ka mehele, kes Tallinnas elas, teada, et näed, selline võimalus. Võtsin siis julguse kokku ning ütlesin, et mina tahan. Ma arvan, et tol hetkel ma võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, mil ma seal üldse käinud olin! Uh, nii jube oli! Küll ma alguses pabistasin. 😀 Kirjutasin isegi paberile üles peatuse numbrid kus maha tulla, kas peab üle tee minema, kus maha ja kontrollisin mitu korda üle. Tallinn sai mulle selgeks üllatavalt kiiresti ja lühikese aja jooksul sain aru, kus ma omadega paiknen.

Natuke aega sain rahulikult olla, kui hakkas kummitama jälle koolimineku soov. Võtsin jälle julguse kokku ja viisin avalduse sisse. Käisin kolm aastat koolis, lõpetasin ära ja arvasin, et nüüd on kõik. Elu korras. Mul oli mees ja töökoht… Ja ikkagi läksin ma ülikooli. Ma muudkui söön enda sõnu, õnneks siiani pole pidanud kahetsema. 🙂 Nüüdseks on ka ülikool läbi ja toss on väljas. Tunnen, et vajan muutust, aga ei tea millist. Tahaks lihtsalt puhata. Eks tõsi ole ka see, et sai endale natuke liiga tehtud, sest viimased kaks aastat oli tõesti hullumaja. Usun, et natuke taastumist ja olen jälle minaise.

Kokkuvõttes võib öelda, et elu on läinud siia ja sinna ja ma ootan juba põnevusega, mis järgmiseks tuleb. Olen õppinud enda kohta, et ma olen suhteliselt jonnakas ja kui ma midagi piisavalt tahan, siis selle ära ka teen. Läheks see kaalulangetamine ka nii kiiresti. 😀 Aga ju ma siis selle juures pole nii jonnakas. Ju ma sisemiselt siiski tunnen, et seda pole nii hädasti vaja, et peaksin end veel rohkem kokku võtma. Võtan asja rahulikult ja proovin enda tee leida. Jah, ma loen ikka teiste kogemusi ja jälgin mõnda fitnessis tegutsevat neiut/naist, vahepeal isegi võrdlen end nendega ja mõtlen, et tahaksin ka selline olla, aga tegelikult see on vale. Üks suur viga, mis tehakse, ongi end teistega võrrelda. Sellega tehakse endale karuteene, sest pole olemas kahte samasugust inimest. Miks peaks siis nende kaalulangetuse teekond samamoodi kulgema? Võimatu. Aga ikka ja jälle ma näen, et võrdlemisi tuleb ette. Ikka kurdetakse, et temal langes nädalas tervelt kilo, mul aga kõigest 300 grammi. Edasi hakatakse juurdlema, et mida valesti tehti ja mida peaks muutma… Mõtlemata sealjuures algkaalule või pikkusele või millele iganes. Ma proovin ikka asja mõistusega võtta ehk isegi, kui sellised mõtted tulevad pähe, siis kutsun end korrale. 🙂

Pika jutu kokkuvõtteks ütlen, et kui tunnete, et olete ummikus, siis tehke midagi. Mugavustsoon on turvaline, kuid see ei too edu ega tegelikult ka rahulolu. Ärge kartke muutusi!




Mari Ta
22500 lugemist / 10 fänni

Blogijad

Viimased postitused


Astu esimene samm ja tee oma unistused teoks!


Soovid langetada kaalu ja saavutada oma unistuste keha? Parim aeg alustamiseks on just nüüd. Fitlap on sulle, kui soovid ilma nälga tundmata kaotada keharasva ning muutuda tervemaks.

Kuidas alustada?

  • Täida ankeet
  • Liitu
  • Hakka kaotama keharasva



Ei, aitäh. Ma ei soovi endale tasuta toitumiskava.