Kuna mulle ei meeldi avalikult sõna võtta ja siin blogi all saab kommentaaridele ainult avalikult vastata, siis teen vastamiseks hoopis uue postituse.

Eelmises postituses kirjutasin, et mul läheb kõht tühjaks, sest vist on toiduvahed liiga pikad. Kadri Kristelle soovitas toidukorrad 13 tunni peale paremini ära jagada. See tähendaks siis umbes iga 4,5 tunni tagant söömist, mis oleks siis nii:

7:00 hommikusöök
11:30 lõunasöök
16:00 õhtusöök või HÕ
20:30 HÕ või õhtusöök (oleneb, kumma ma kl 16 söönud olen)

Mõtlesin, et proovin sel nädalal nii, aga ei ole jõudnud. Küll on siin sünnipäevad ja kooli lõpetamise tähistamised ja nädal on üldse poolpatuselt läinud. Mulle ei meeldi selle plaani juures see, et kui ülejäänud pere sööb kella 19 ajal (ja seni mina ka koos nendega), siis antud variandi puhul sööksid nemad üksi ja mina tund aega hiljem üksi. Kuid samas nende kellaaegade suur pluss on jällegi see, et kui mul on õhtul mõni üritus, siis ei pea ma seal tühja kõhuga olema, vaid saan hakkama. Ja neid üritusi mul ikka on, sest olen aktiivne nii mõneski tegemises. Peale fitlapitamise :D 

Ja ega ma üldse ei tea, kuidas ma reele tagasi saan. Eelmine nädal läks kõik nii ilusasti. Isegi paljukardetud reede õhtu möödus kava järgi. Aga siis tuli laupäev. Lõputöö kaitsmine ja sellega kaasnev närvipinge + aastapäev elukaaslasega tegid oma töö ja õhtu enam kava järgi ei möödunud. Samamoodi läks ka pühapäev, sest muruniitmine suvilas võttis rohkem aega kui planeeritud, mis tähendas, et lõunasöök jäi vahele ja koju jõudsin hundiisuga. Kuna ma midagi polnud valmis teinud, siis läksid käiku maasikad ja kes-teab-mis. 

Aga, noh, ülejäänud elu esimene päev on täna ja kui väga ma ka neid hommikusi kolme Maiuspala kommi ka unustada ei tahaks, siis tehtut enam olematuks ei tee. Vähemalt on kommid kontorist otsas, minul järgmiste päevade menüü paigas ja kohe läheb toidukraami tellimiseks. Kui täna peale oma üritusi koju jõuan, siis ootab mind ees karbitäis imelist broilerimaksa, millega homne üle elada. Veel aastat mõni tagasi ei oleks ma uskunudki, et "imeline" ja "maks" mul kunagi ühte lausesse käivad, aga tutkit. Kuuluvad ja kohe uhkusega. Kes seni pole maksa armastanud, siis broilerimaks on tõesti hea. Julgen soovitada ka teistele maksavihkajatele! :)