Tere jälle!

Kuna viimasel ajal on lisatud päris palju edulugusid (mitte ainult meie FB grupis) ning olen ka ise näiteks instagramis sattunud enne/pärast piltidele, siis mõtlesin sellel teemal natuke ka mõtteid mõlgutada. :) Saan täiesti aru, et inimene, kes on vaeva näinud, selle käigus palju alla võtnud ja nüüd end hästi tunneb, tahab muidugi enda saavutust kõigile näidata. Täitsa loogiline ju, ma oleks ka uhke ja tõenäoliselt näitaks ka teistele, millega ma hakkama sain, olgugi, et olen suhteliselt tagasihoidlik. Tegu ise pole ju üldse kerge, kuna tahestahtmata tuleb kohaneda uue elukorraldusega. Kes uute toitudega, kes peab rohkem/vähem sööma, õigete valikute tegemine, eesmärgile pühendumine, kõigest pahast "möödakäimine" jnejne. Kõik, kes me siin oleme, oleme sellega kursis. Seejuures usun ka seda, et ükski inimene ei postita enda suurt saavutust selle eesmärgiga, et teistel olemine kibedaks teha. Pigem vastupidi - soovitakse jagada häid emotsioone ning motivatsiooni! Aga-aga...(neid agasid peab ka ju alati olema).

Alguses vaatasin ka neid ja mõtlesin, et nii tore, et teistel läheb hästi. Nad saavutavad oma eesmärgi ja rohkemgi veel. Sealjuures ammutasin ka ise motivatsiooni ja püüdsin olla veel parem ja täpsem. Kuni selle ajani, mil mõistsin, et mul ei käigi see nii "lihtsalt ja kiiresti nagu teistel". Nüüd, viimasel ajal, kui olen omadega siin kimpus olnud, siis sellised edupostitused ei jaga mulle enam mitte motivatsiooni, vaid teevad pigem kurvaks. Päris ausalt! Ehk siis kõigi eeldustele kohaselt on nendel mulle hetkel hoopis vastupidine mõju. Loomulikult on teiste üle hea meel, aga endal tõmbab motivatsiooni maha. Kui enne vaatasin ja lugesin põnevusega, siis nüüd... tülpinult. Mina ju ka püüan, mina ju ka jälgin, mida söön, hoidun magusast ja teen õigeid valikuid. Sellest hoolimata läheb asi vastupidises suunas. Miks siis minul ei õnnestu? Pole ju nii, et ma oleks nädala proovinud ja tulemusi pole, vaid ikka juba pool aastat kindlasti (seda siis aktiivsemalt). Mõtlesin, et kui nüüd selle nädala jooksul asjad õiges suunas minema ei hakka, siis peaks ehk perearstigi külastama. Ma tean, et emal on olnud probleeme kilpnäärmega, seega peaks laskma end ehk kontrollida. Või siis muidu hormonaalset taset, kuigi sellega on kunagi natuke probleeme olnud.

Ei teagi, mis hetkel toimub. Mingi tõsine madalseis. Eks kõik mõjub - töö juures pingeline olukord, lõputöö on küsimärgi all, kaalulangetamine ei toimi... Ma olen lihstalt väsinud ja kogu aeg on mõtted patustamise juures ning kogu aeg tahaks nagu midagi. Muidugi on hea, et ma ei pea enam peale tööd kooli jooksma, vaid saan koju tulla, süüa ja trenni teha, kuid tunnen, et olen väsinud. Vahel mõtlen, et kooli puudumine, on isegi natuke negatiivselt mõjunud. Enne oli pidev tamp taga ja polnud muud võimalust kui hakkama saada, see andis nagu isegi powerit ja hoidis tegutsemas, kuid nüüd... Nagu tühi kott. Õnneks homme on minul selle nädala viimane tööpäev. See tähendab, et vähemalt 4 päeva saan ma mitte midagi teha ja kuskile ära minna. Kuskile teise linna, kasvõi hotelli ja lihtsalt oleks ja naudiks. Ehk siis toimub sisemuses restart ning kõik läheb paremuse poole. :) Ilmad on ka juba tasapisi paremad ning päikest on veebruaris olnud kordades rohkem, kui viimased 4 kuud kokku. Ja päevad on pikemad! Nii mõnus. Ma loodan, et ei lähe enam kaua, kui ilmad ka soojad ja kevadised on. Tõesti ootan seda ja loodan, et siis on ka enda tuju parem ja kogu asi läheb libedamalt edasi.

Sai nüüd jälle vinguv postitus, ma muidu hoidsin ikka kõike endasse, aga eks lõpmatuseni ei jõua ja peab enda mõtteid ikka kirja panema ja jagama. See ka omamoodi teraapia ning kui leidub ka mõttekaaslasi, siis see annab energiat ja tundmise, et ma ei ole üksi. :)

Edit: Ma küll kontrollin oma postitused mitu korda üle, aga täna juhtus vahva vigur. Nimelt alles mitu tundi hiljem sattusin postituse pealkirja lugema ja selleks oli "Vastupidine psühholiiga". Hahaha... Ausalt, päris liigat veel asutanud pole. :D Nüüd pealkiri parandatud.