Tere!

Minu viimasest postitusest on juba päris jupp aega möödas. Kirjutasin päris avameelselt oma kaalust siin ja siin. Kes pole kursis või kellel soov mälu värskendada, siis saab kiiruga üle lugeda, et järgmine jutt päris seosetu poleks. Märksõnadeks stress, pinge, kaaluseisak... Ehk siis paras soodoma-komorra. :D Ühesõnaga (tegelikult kahe) - olin augus. Hetkel tundub, et olen sealt august vaikselt välja ronimas. Karolin soovitas mulle ka paari raamatut depressiooni/stressi kohta. Neid ma lugeda pole jõudnud, kuid ühe hankisin küll. Peangi olema veel tublim ja seda ka lugema hakkama.

Jah, ma olin omadega augus. Siiani on mul seda raske tunnistada ja kirjutada, sest minuga ju ei juhtu selliseid asju. Ma pole kunagi stressis ja ma saan kõigega hakkama. Praegugi kirjutan seda nn tunnistust siia vastumeelselt, tahaksin vajutada backspace ja muuta, sest... mul pole ju midagi viga. Äkki ma ikkagi eksin ja tõmban ilmaasjata poleemika üles? Otsin tähelepanu? Ega mingit arstlikku diagnoosi mulle ju pandud pole. Kuidagi nii.. võõras on see mulle. Miks on nii raske endale tunnistada, et oled katki ja vajad taastumist? Kui keegi teab, andke märku. :) Ma tõesõna arvasin, et kui kooliga ühelpool, siis ongi kõik! Ma olen jälle minaise, ei väsimust ega tüdimust ega pahurat tuju. Mingi aeg oligi enamvähem nii ja siis tabas mind ootamatu löök. Ma ei teagi, kas see oli normaalne (pidigi viitega tulema) või tegi seda hoopis pime sügis (sel aastal tuleb ta kuidagi eriti raskelt) või kogu see krempel kokku, aga mingil hetkel ma tundsin, et ma tahan olla ainult kodus, teki all ja lihtsalt olla. Seda ma endale siiski lubada ei saanud, sest tööl peab ju käima. :) Saigi siis iga hommik end üles sunnitud ja tööle mindud, sealoldud aja ära tiksutud ja koju. Kodus ei viitsinud ma midagi teha ja see frustreeris omakorda. Kogu aeg aga korrutasin endale, et peaksin end liigutama ja trenni minema, otsustavat jõudu selleks aga siiski ei leidnud. Kogu aeg oli homme, järgmine nädal, siis kui kodu valmis saab ja sisse kolime, ma ju ei julge üksi spordiklubisse minna jnejnejne. Vabandusi millegi mittetegemiseks on alati lihtne leida. Tegelikult oleks ju sama lihtne olnud leida vabandusi ka selle tegemiseks, aga... hehee... Teame ju kõik, et loobuda/käega lüüa on kordades kergem. See ei taha meilt mingit jõudu. :)

Ühel õhtul muutus kõik. Sattusime vanade kursaõdedega rääkima ja selgus, et üks, keda arvasin ikka endiselt trennis käivat, ei teegi seda. Olime mõlemad sama probleemi ees - üksi alguses ei tihka minna ja kaaslaseks pole kedagi võtta. No mis? Lahendus ju meile mõlemale olemas ja ühendasime jõud. Natuke uurisin erinevate spordiklubide kohta, et mida kus millal pakutakse. Arvasin alati, et no MyFitnessi ma küll ei lähe, see on kallis ja on ju odavamaid, aga lõpuks osutus valituks siiski see. Miks? Esiteks on neid päris mitmeid, teiseks vähemalt ühes neist on bassein. Teadsin, et tahaksin vahel ka ujuma ja kui ma oleksin kuskil mujal paketi võtnud ja siis veel eraldi kuskil ujumas, siis rahalist säästu ju polnud. Lisaks maksin veel tsipake rohkem ja võtsin kogu paketi ehk saan külastada ükskõik millise linna klubi. Noh... Ja nii on see läinud. :) Ma ütleksin, et päris edukalt. Natuke raske oli maksta päris krõbedat kuutasu, aga see on kõik ju ainult enda heaolu jaoks! Ja milleks ma siis üldse tööl käin ja raha teenin, kui endale midagi ei luba. Šopata mulle väga ei meeldi, ei leia endale peaaegu kunagi midagi, ju siis tuleb endasse muudmoodi investeerida.

Mõtlesin kirjutada ka enda trennikogemustest ja ka kaalust, aga kuna jutt juba päris pikk, siis jätan teiseks korraks. Olen proovinud päris mitmeid trenne ja vaikselt on hakanud kujunema oma arvamus. Ütlen vaid niipalju, et asi on olnud lihtsam, kui ma arvasin. Samas ma ei tea, kas see on hea või halb... Muide, peale esimest nädalat ei saanud sõbranna nädal aega trennidest osa võtta. Alguses mõtlesin, et okei, ma ka siis ei lähe, aga... Võtsin end kokku ja läksin. Polegi ju nii hull. Kedagi ei huvita, kas sa oled esimest korda või sajandat, algaja või proff. Kõik ajavad oma asja ja häbeneda pole midagi. Tõele au andes ma vahepeal siiski natuke häbenen, aga proovin need mõtted peast tõrjuda. Jõusaalis olevate trenažööride peale minna veel siiski ei julge, sest nendega ei oska tõesti midagi teha. Siis oleks küll häbi ja nii julge ma ei ole ka, et abi paluda vms. Plaanis on siiski külastada Jõusaali ABC trenni, kus siis peaks mingid teadmised treeningvahendite kasutamisest saama. Kogu pakett on end ka ära tasunud. Nädalavahetusel sai Viljandis käidud ja nii ma siis laupäeval enda sammud sinna klubisse seadsingi. Oli päris huvitav trenn.

Vaikselt, aga kindlalt on külge hiilimas tunne, et olen august välja ronimas. Ja see on nii hea. Kuidagi vabastav on olla. Siiani pole olnud väga sellist tunnet, et ma ei viitsi trenni minna. Kui ikka hommikul on kott kaasa võetud, siis on mindud ka. Või isegi pärast tööd ja juba kodus olles. Vahemikus 06-22.11.2017 ehk 17ne päeva jooksul olen külastanud spordiklubi 9 korda. Pole vist paha? Oeh... Ma nii loodan, et see hea tunne jääb mu sisse kauaks ja et niipea ei teki seda ma-ei-viitsi tunnet. Loogiliselt mõeldes see muidugi tekib, aga... vast siis pigem hiljem kui varem. :D

Hetkel siis lõpetangi. Teie blogidel olen ikka silma peal hoidnud ja hea meel, et hästi läheb. :) Kui on soovi lugeda erinevate trennide kohta, siis andke märku. Teen selle kohta ka postituse. Ehk on mõnel ka hea teiste kogemusi lugeda. :)

Kõike head!