Tere!

Jälle reede! Ja mitte lihtsalt reede, vaid 13 ja reede! Kas te olete umbusklikud selle päeva suhtes? Mõnes mõttes on hea meel, et jälle nädalavahetus, samas ei ole ka. Nädalavahetus möödub ju nii kiiresti ja siis on juba jälle see esmaspäev... Õudne. 

Ilusat ilma tõenäoliselt väga loota pole, mis teeb meele natuke kurvaks. Samas ehk isegi hea, kuna siis saab korteri kallal nokitseda. Kas te teate, kui raske on leida endale ehitusmehi? Õudne. Selline tunne, et nad on maamunalt täitsa ära kadunud. Kui te teate mõnda usaldusväärtset elektrikut, maalrit ja vannitoa tegijat, siis palun jagage kontakte! :) Kasutan kõiki kanaleid ära, mis vähegi võimalik. Me alles oleme selles etapis, et eemaldame eelmise omaniku jama. No ei arvanud, et seda nii palju on. Osast mööblist oleme lahti saanud ja nädalavahetusel õnnestub tõenäoliselt veel paarist kapist lahti saada. Viimased õhtud olen käinud raamatuid sorteerimas. Neid on ka päris palju. Lisaks on vist iga Eesti linna kohta mingi raamatuke või brošüür. Ja reisinud on nad palju! Igaltpoolt on toodud siis kaasa linna tutvustav raamat ja meeletult palju on ka mingeid reisipakkumisi. Noh, lisaks muule pahnale (vanad kirjad, kutsed, kaardid, retseptid ravimite kohta, terviseinfo jne). Natuke teeb meele kurvaks, et sellised asjad meie koristada jäeti. Ise teeksin küll elamise vähemalt sellistest asjadest puhtaks. Aga see selleks, eks ise olime ka rumalad, et ei kontrollinud ja ei öelnud. Järgmine kord targemad. :D Kui pahn väljas, siis saab töödega edasi minna. Hakata lammutama! Ja siis mõelda edasi.

Puud on suures osas juba punased-oranžid ja kollased. Mul on töö juures akna taga üks suur vahtrapuu, mille muutumist ma jälginud olen. Üle-eile oli latv veel roheline, nüüd on lehed kõik kollased. Kui ilm kogu aeg nii sajune poleks, siis oleks ju täitsa ilus. :) Tõenäoliselt oleks siis endal ka tuju ja meel parem. Hetkel on ikkagi natuke selline... masendav meeleolu. Parem, kui eelmine nädal, aga ikkagi päris raske on end toimimas hoida. Ma ei tea, mis sellega peale hakata... Pidevalt langeb mõte natuke negatiivse asja peale ja kahjuks ma ei oska end välja lülitada. Olen proovinud, aga see toimib kuskil 30 sekundit ehk seni, kuni ma suudan mõeldes endale öelda: "Mari, said hakkama! Sa ei mõelnudki millestki!". :D No ja siis hakkab jälle pihta. Ma ei tea miks, aga ma igatsen seda suvist Amsterdami puhkust. See oli kuidagi nii vaba ja muretu ja lõbus ja tore... Kõik kuidagi sujus ja läks hästi. Nüüd taban end pidevalt mõtlemast, et ma tahan sinna tagasi. 

Muidu võin öelda, et kava jälgimine läheb täitsa edukalt. 100% kavas pole ehk mingeid lisaampse juhtub (viil juustu, lusikatäis kodujuustu vmt), aga mitte midagi hullu. Täna otsustasime mehega koos lõunale minna. Teate, ma nii kahtlesin, kuna see tähendaks ju kavavälist toitumist... Ja siis tabasin end mõttelt, et kas ma tahangi selline olla? Kes tunneb end süüdi, kui ei toidukord ei ole kavakohane? Ma ei tea. Vist ei taha ikka. Süümekad vist päris normaalsed pole. Samas, mis seal ikka. Hea oli üle pika aja koos lõunal ka käia. :) Kahjuks toiduvalikuga läks vähe nihu (süüdistan 13 ja reedet :D ). Sai võetud ming kebab (no sisuliselt hakk-kotlet) rohke salatiga. Ja nii kui noa sisse lõin, sai mu kartus tõeks. Suuuuuuured läikivad sibulatükid. Öäk! Suutsin end siiski kokku võtta (varem poleks ma seda suutnud) ja kuidagi nokkisin neid tükikesi siis sealt välja ja midagi sain ikka söödud, aga naudingut küll ei saanud. :D Kui kotletil oleks sibulamaitse ka olnud, siis oleks minu poolt see söömata jäänud. Tõenäoliselt polnud ka piisavalt kaloreid selles koguses, mis sisse ajasin. Kahju, et toidukord nö raisku läks, aga järgmine kord olen targem ja sinna kohta sööma ei lähe. :D

Üks asi veel. Otsustasin, et ei kaalu end vahepeal. Mingil hetkel hakkasin kaaluma igapäevaselt ja kuigi see kord suurenev, siis natuke alanev number mind tuntavalt kuidagi masendusse ei ajanud, siis otsustasin ikkagi pausi teha. Kes teab, äkki alateadvuses ajasin end ikkagi stressi ja seda pole küll hetkel vaja. Seega... Proovin anda enda parima ning kui mingil hetkel tunnen, et tahan end kaaluda, siis teengi seda. Hetkel aga seisis ta niikuinii enamasti ühe numbri piires, seega ei tunne vajadust seda iga hommik vahtida. :) Ma loodan aind, et kui kord astun kaalule ja see näit siiski suurenenud on, et ma siis väga kurvaks ei saa... Aga sellega tegelen siis, kui aeg käes. :D

Praeguseks siis lõpetan. Proovin ka kirjutamisega järje peale saada, muidu juhtubki varsti see, et kasutusaeg otsas. :D Lubasin ka ühest raamatust kirjutada, nii et võtan end käsile. Lisan aegamööda enda toidupilte ka FB-sse, nii et kes teab - äkki naeratab õnn minulegi. :)