Tere ilusat laupäeva hommikut!

Olen kindel, et nii mõnelegi on see ilus - päike paistab, linnud laulavad, tundub, et soe on ka. Mina aga ärkasin segaste tunnetega. Eks vahepeal on selliseid madalseisu päevi ka vaja, olenemata sellest, kui ilus ilm väljas parasjagu on.

Nimelt.. Muutsin nädal tagasi seaded algkaloraaži peale ja nii olengi tegutsenud. Trenni olen ka PiYo järgi iga päev teinud. Enesetunne on enamus ajast isegi hea ja on kuidagi kergem tunne ka. Tänane hommik oli aga pettumus, mis natuke muutis tõsiseks ja tekkis küsimus, et miks ma üldse seda kõike teen. Ma isegi ei tea, mida ma selle "seda kõike" all silmas pean, sest... Kui muidu dieetide puhul on igasugused piirangud, siis Fitlapiga neid sisuliselt ju pole. Toidud on maitsvad, saab süüa leiba, riisi, makaroni, kartulit, liha... midaiganes. Aga ikkagi... Otsustasin siis täna kaalule minna, tunne oli hea ja ootasin ilusat numbrit, tuli aga üllatus. Nimelt oli juba 59 kg saanud 59,8 kg. Ehk nüüd võin küll öelda, et olen juurde võtnud, sest mingil hetkel olin ju stabiilselt 57-58 kg. Kas teid ei teeks kurvaks? Mind küll tegi. Oleks see ühekordne juhus, aga midagi pole toimunud õiges suunas juba väga pikka aega. Mõõtsin siis kõhuõmbermõõtu ka ja minu arust pole ta küll kuhugi poole liikunud. Ma ei tea... Et siis nagu, miks ma teen seda kõike, kui tulemused on minu vastu ja asi ei liigu õiges suunas? Miski nagu ei toimi ja ei oska midagi teha. Loobuda ka ei taha, sest nii pikalt olen rajal püsinud ja kerge harjumus on tekkinud nii toitudes kui trenni tehes. Ei haara enam nii kergelt kavavälise toidu järgi, olgu see kasvõi õiges tasakaalus, ning trenni ka ei oska ära jätta. Vahel juhtub, et teen planki pealegi. :)

Vajan puhkust ja eemalolekut, kahjuks kogu aeg tuleb midagi ette, et ei saa end nädalavahetuseks täitsa välja lülitada ja kuskile ära minna. Näiteks see nädalavahetus on kaks sünnipäeva. Järgmine nädal saan ehk töölt vabamaks, siis tahaks küll kuskile ära. Sõidaks kasvõi lihtsalt kuskile teise linna, võtaks hotellitoa ja lihtsalt oleks. Eemal. Kõigest. Viimasel ajal on üldse kogu ümbruskond nii närviline ja kõik kõnniks nagu nõelte peal, iga hetk valmis plahvatama. See kõik rusub ning viib meeleolu alla.

Tuli nüüd masendav postitus küll (vabandust) ja hetkel on selline tunne, et... ah, ma ei teagi. Tahtsin kellegagi mõtteid jagada. Lihtsalt kurb on olla, samas allaandmise tunnet ka nüüd pole, kuigi seda oleks nii kerge teha. See vist näitab, et uus eluviis on siiski nii omaks saanud? Eesmärk on siiski silme ees ja ma tõesti loodan, et asi hakkab õiges suunas liikuma. Tahtmine on ju olemas, miks ta siis ei võiks...