Tere!

Jäi jälle pikem vahe, kui ma arvasin... Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada ja jätkata oma eelmise postituse teemat. Mis mul ikka kaotada. Mõni ehk mõtleb ka, et mis siis sai. :D

Aitäh kõigile, kes eelmise postituse all kommenteerisid ja oma kogemusi jagasid. Neist oli abi ikka. :)

Igatahes... Ma tegin seda! St, et tekitasin oma ülemusele vist elu suurima üllatuse ja ütlesin, et soovin lahkuda. Ja seda 30 päeva pärast. Minu erialal on see väga lühike aeg, aga ma ei tohi sellele mõelda. Vastasel korral ma polekski seda teinud, sest ma kipun ju ikka teistele elama. See vestlus oli vist mu elu üks raskemaid. Isegi magistritöö kaitsemine oli palju-palju kergem. Mul oli väga kahju, tahtsin nutta, sest tegelikult on ju kurb ikkagi lahkuda. Sain aru (tegelikult juba ka eeldasin), et ta arvab, et ma tulen titeuudistega... Ütlesin ka talle, et ma tõesti parema meelega tuleks hoopis sellise uudisega. :) Ma tõmbasin aga vaiba jalge alt. Ja kuna mul hakkab alati kahju ja mul on tunne, et teistele ülekohut, kui enda peale mõtlen, siis päris ausalt.. Kui mul ei oleks uut kohta silmapiiril, siis ma oleks vist poole vestluse pealt öelnud, et ah, ma jään ikka edasi. Lihtsalt. Ma. Olen. Selline. See oli nüüd siis kaks nädalat tagasi. Ta on rääkinud töökaaslastega ja mõelnud, kuidas minu tööd ära delegeerida. Mitmed tunduvad minu peale nagu vihased olevat, mõni ehk ei mõista ka, miks selline otsus. Üks töökaaslane proovis ka ümber rääkida, aga ma olin otsustanud. Kõhklused on siiski, et kas ikka oli õige tegu ja õige aeg. Pere ju tahaks ja kui see nüüd lähiajal juhtuma peaks, kas ma siis pean tundma, justkui oleks ma uut tööandjat alt vedanud? Või ei? Ma ei tea... Nii segased tunded ja kuna keegi pole sellises olukorras olnud, siis ma ei saa ka seda kellegagi väga arutada. Keegigi oskab end minuga samastada või on sama tundnud?

Hea on muidugi see, et mees on toetav. Selles ma muidugi ei kahelnudki, sest tema on ju see, kellele ma põhiliselt tööasju kurdan. Ükspäev just ütles, et väga hea, et mul uus leping sõlmitud, muidu ma loll mõtlekski vist ümber. :D Kusjuures, tal võib tõesti isegi õigus olla. Ma pole sel aastal tõesti otseselt endale lubanud, et hoolitsen enda eest rohkem, aga ometi olen ma seda teinud. Päris ausalt öeldes oleksin tahtnud kuuks ajaks juhtme lihtsalt seinast välja tõmmata, aga samas tundsin kohustust juba ka uue töö ees. Paar päeva endale siiski võtsin.

Nüüd on juba ootusärevus, põnevus ja kartus uue koha suhtes. Kas saan ikka hakkama? Kas olen tasemel? Kas täidan teiste ootused? Mis siis, kui feilin? Isegi unenäod on mõningal ööl sellised olnud. :D No eks näis, elan päev korraga. Üks positiivne asi on see, et uue töökoha ümbruses on päris mitu MyFitnessi ehk siis loodetavasti on ka trennis lihtsam käia. Üks saal asub isegi samas majas... Ja kuna ma viimasel ajal käin jooksmas (kõndimas, sörkimas), siis seda saab ju igas saalis teha. :) Tegelikult ootan ma juba väga suve või soojemat aega. Lumi on küll hetkel ilus (karge ja valge), aga mõtlen õudusega, milliseks plögaks kõik muundub. Lootetavasti kevad tuleb valutult.

Ma siia rohkem mingit trennijuttu ei hakkagi panema, peab vist ikka eraldi postituse tegema. Tegin endale kingituse ja soetasin Fitbit Charge 3. Nüüd on rohkem aimu enda pulsist ja optimaalsetest vahemikest. Peaks ainult rohkem aega võtma, et tema võimalusi rohkem ära kasutada. :)

Aga olgu. Karget talveilma ja püsige ikka terved!

* * *