Hei!

Kuna endiselt ei suuda Fitlap mu nimevahetust aktsepteerida, siis pean olema edasi Mari ilma Ta-ta. :D

Istun ja naudin oma viimast peaaegu üksinda õhtut. Peaaegu selle pärast, et kuigi mees ära (homme tuleb, jee!), siis viirud on siiski siin. Nad asjatavad omaette ja vahepeal jutustavad minuga ka. :) Mõtlesin, et tulen ja panen jälle paar rida kirja.

Huvitav, et päeval, kui parasjagu kirjutada ei saa, on mõtteid palju. Nüüd, kui hakkasin neid kirja panema, siis nagu meelest läinud, et mida ma siis üldse rääkida tahtsin. :)

Okei. Räägin siis piparkookidest. Ütlen ausalt, et Fitlapi piparkoogid mind ei huvita. Kuna nad koosnevad enamasti datlitest ja rosinatest, siis ma kujutan juba ette, millised nad jäävad ja ma ei hakka neid isegi proovima. Olen aga mitu aastat juba ise taigent teinud, sest mulle lihtsalt meeldib ise teha. Sealjuures teen ka siirupi ise, mitte ei osta poest. Eelmine aasta timmisingi endale nii hea retsepti, millega piparkoogid väga head krõbedad jäävad. Kasutan nisujahu ja täisterarukkijahu pooleks, kuid ma usun, et seda suhet saaks isegi muuta. Eelnevatel aastatel olen ka nt odrajahuga teinud ja on igati õnnestunud. Carmen rääkis ka täna piparkookidest ja nüüd siis isutab mul siin. Küpsetasin ühe laari juba ka pühapäeval, aga viisin need tööle teistele. Kodus meil, peale minu, ei söö keegi. Mis natuke on nagu kurb... Aga on kuidas on. Taigent on veel külmas ka järgi, seda plaanin samamoodi küpsetada alles nädalavahetusel ja piparkoogid ise laiali jagada. :)

Aga see pealkiri siis. Rahulolu ja ärevus. Need kaks sõna ei käiks nagu üldse kokku, aga ometi selline on mul tunne. Võtaks esialgu selle esimese - rahulolu. teate... viimasel ajal on mind vallanud enamasti mingi rahulolu tunne. Mitte küll kõigis, aga pigem nagu seoses endaga. Ma olen mõelnud, et ma olen ju tegelikult juurde võtnud kuskil 5-6 kg... Seda siis eelmisest suvest alates. Kohati ma nagu näen ka seda, aga samas nagu ei näe ka. Makes sense? Not really, I guess... Ma ei oska ehk hästi kirjeldada ka seda tunnet. Aga... Olenemata sellest, et ma olen juurde võtnud, siis ma kuidagi ei taju seda? Olenevalt päevast ma näen ikka kleidis või seelikus hea välja ja ei arva, et ma mingi paks oleks. Jah, ma pole peenike, aga mitte ka paks. Mõõdud on ka suurenenud, aga peegelpilt kuidagi... on sama. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest kui ma alustasin kuangi samalt kaalult, siis ma olin ju ikka rohkem kurb ja endaga rahulolematu. Mis siis juhtunud on? Eks ma vahel ikkagi natuke põen ka ja vaatan kurvalt peeglisse ja mõtlen, et noh, siit-sealt võiks ju olla parem... Aga üldjuhul on häid päevi siiski rohkem. Ma käin trennis, ma üldjuhul toitun korralikult, kuigi ei piira end ka üle mõistuse. Ma olen oma kodus, kuigi teha veel midagi on, enne kui see lõplikult valmis saab... Jah, ma olin kurb oma suurte rindade pärast, aga need olid mul suured ka 5-6 kg kergemana, seega selel vastu vist ei saa ja nendega pean leppima. :D Hetkel ma ei jälgi enda toitumist (pean silmas kalorite ja makrode jälgimist), sest see lihtsalt ei toonud tulemust. Seega lasin end vabaks. Mõõdan endiselt hommikuti putru, sest see kogus ärasöömiseks osbib mulle. Ja kuivainet mõõdan ka, sest samamoodi, see on piisav kogus mulle ärasöömiseks. Lisan aga alati veel liha ja köögivilju/salatit juurde. Kas te olete ka täheldanud seda, et kuigi te olete juurde võtnud, siis teie arvamus endast võrreldes varasemaga on muutunud paremaks? See ei tähenda, et ma olen leppinud sellega, et "ju ma siis peangi suurem olema". Ma olen päriselt ka rahul!

Aga nüüd see ärevus. Seda on isegi raskem seletada. Ma ei tea, millest see tuleb, aga tunnen seda millegipärast siis, kui mõtlen lähenevatele jõuludele. Ma nagu ootaks neid, aga samas ei oota ka. Veel paar aastat tagasi ei arvanud ma jõuludest suurt midagi. Nüüd aga on nad kuidagi meeldivamaks muutunud ja seda enam ei tea ma öelda, miks ma olen ärev. Ehk polegi asi jõuludes, lihtsalt kokkulangevuses, sest ma ootan/loodan ühe asja juhtumist juba väga pikalt. Ma ei tea... Lisaks uurisin natuke selle töö kohta, kuhu ma tahaks edasi areneda ja sain teada, et ma pean vist kooli minema jälle. Või vähemalt tegema endale kutseeksami. Ma ei tea, kas seda viimast ilma koolita teha saabki. Nii et ei tea, mis sellest ka saab. Olen mänginud mõttega vahetada töökohta, aga seni pole julgust leidnud. Ehk uuel aastal? :)

Tuli nüüd jälle üks natukene segamini postitus, aga vast annate andeks. :D Mõtlesin kirjutada ka blogide teemal, see väga aktuaalne. Eks ma ise ju FB-s alustasin seda, aga kahjuks eestvedajate kommentaare nagu ei saanudki. :(

Ma naudin oma õhtut edasi. Tegin pisikesi pannkooke ja plaanin neid süüa koos uue Jõulujäätisega, mis tundub väga hea. Kui asi sisaldab piparkooki, siis ei saa see juu paha olla? ;)

Kena õhtut ja kirjutamiseni! :)

PS! See Jõulujäätis oli väga hea, eriti pannkookidega. :P Kui, siis natuke ehk liiga magus, aga soolakamate pannkookidega sobis hästi.