Tere vihmast tööpäeva!

Mõlgutasin mõtteid ning leidsin, et äkki kui ma neid ka teistega jagan, siis keegi saab siit enda jaoks hea nipi, kuidas ootamatutest patustamistest eemale hoida. Ma ei mõtle siinkohal neid planeerituid, vaid just selliseid "tahaks-midagi-head-oi-kommid-laual-võtan" olukorrad, kus paljud enne tegutsevad ja siis alles mõtlevad. Ning siis jõuab kohale see kurb teadmine, et oleks ju võinud selle kommi järgi mitte haarata, oleks palju lihtsam, sest tihtipeale tuleb sellele esimesele ka järg. Langeb tuju ja langeb motivatsioon. Ei, ei ole ma isegi nii puhas leht, sellel nädalal pole üldse nii eeskujulik olnud, aga üks nipp on mind aidanud küll. Või isegi kaks tükki.

Mis nipp see siis on? Esiteks on muidugi väga oluline see, et sa endale üldse kõigepealt teadvustaksid, mida sa just tegema hakkad. Olgu selleks siis koogiampsu võtmine või kommi, küpsise või kasvõi millegi kavavälise soolase haaramine - kõigi ühisnimetaja on nn patu tegemine. Kui sul on see teadmine, siis järgmiseks peatu ja mõtle hetk ning küsi endalt, kas sul on ikka seda nii vaja? Kas sa TÕESTI tahad seda süüa või sul on näiteks janu või lihtsalt aju mängib vingerpussi? Kui see ka sind ümber mõtlema ei pane, siis proovi mõelda nii: "Ma ju tean, kuidas see maitseb ning ma ei saa siit mingit uut maitseelamust!" Just nimelt! See ongi see nipp ning ma olen loobunud sellise mõtlemise järel päris paljudest juhupattudest. Arutlen enda peas, et mulle ei ole ju neid tühje kaloreid vaja, mille ma pärast pean trenniga maha rassima. Mulle ei ole vaja, et ma end selle kommi pärast halvasti ja läbikukkujana tunneksin, kuigi ma ei saanud sealt mitte midagi. Põhiline oleks siis see, et kui ma otsustan teha juhupatu, siis see peab olema midagi väärt! Väärt rohkem kui tuttav maitse ning tühjad kalorid. Näiteks uus maitseelamus, mingi asi, mida ma pole varem proovinud, aga olen tahtnud ehk ühesõnaga - midagi täiesti uut! Proovige ja ma olen suhteliselt kindel, et ka teie hakkate loobuma juhuslikest ampsudest. :)

Teine nipp seostub samamoodi mõtlemise ja endale selle tegevuse teadvustamisega. Puudutab pigem nende tuttavate maitsetega patustamist. Tegin ükspäev mehe emale seda õiget karaskit, mitte kavakohast. Põhjuseks oli see, et keefir oli juba üle aja läinud ja ei raatsinud ära visata. Mulle VÄGA meeldib karask ja kui saaks, siis ma sööks seda ka leiva asemel. :) Niisiis... sain karaski valmis, lõikasin lahti ja lihtsalt pidin ka võtma ühe viilaka. Teadsin, et see oli patustamine, aga ma lihtsalt tahtsin. Kuna olin sellel päeval päris korraliku trenni teinud, siis otsustasin, et teen hilisõhtuse koguse ikka pool ja siis see natuke vähendab selle karaski pattu. Kuna köögis oli asjatamist veel ja see karask mul seal nina all oli, siis muudkui isutas. Kõht oli tegelikult täis, nii et asi polnud ka selles. On ikka aju, eksole, saab aru, et süüa pole juurde vaja, aga ikka on vaja süljenäärmeid "õlitada". Ja siis ühel hetkel haarasingi jälle käe karaski järgi, aga enne kui tüki suhu panin ma mõtlesin, kas ma ikka tegelikult ka tahan seda? Päris tõsiselt, ma olin üksi keset kööki, karaskitükk käes ja pidasin endaga maha nö vaidluse. Kord tõusis käsi jälle suu juurde, et ah, mis see siis ära ole, järgmine hetk jälle maha. Ja siis ma ühel hetkel lihtsalt otsustasin, et ei, ma ei võta seda ampsu ja viskasin käesoleva karaskitüki lihtsalt prügikasti! (Hehe, enne just kirjutasin, et ei taha asju ära visata) Ehk siis... point on selles, et otsusta ja tegutse kohe. Võta vastu enda jaoks positiivne otsus ning usu, sa oled pärast endaga rahul. Ja kui nii pidevalt teha, siis see mittehaaramine mõne patuse asja järgi ei tule enam üldse nii kergelt. Pigem ei märkagi neid kõrvalisi asju. 

Loodan, et ehk keegi sai endale siit mõtlemisainet ning ka jõudu olla meelekindlam. :) Ja kui juhtubki patustamist, siis ärge laske enda tujul sellest nii langeda. Keegi pole veatu ja KÕIK patustavad. Ma olen selles täiesti kindel. Ärge piitsutage end, kuna siis on rajale tagasi palju raskem tulla. Lihtsalt teadvustage fakti, et juhtus ja laske sellest lahti ning naaske endise juurde.