Heihei!

Tahtsin juba tegelikult eile kirjutada, aga no lihtsalt ei jaksanud. Eile oli üldse selline päev, et oleks tahtnud lihtsalt teki alla kerra tõmmata... Ma ei saa üldse aru, mis väsimus ja tüdimus peal on. Pakuti puhkust, aga no millal ma puhkan, kui asju vaja teha... Kui läheksin puhkama, siis ma ei jõuagi omadega järje peale. Siiani on paar aruannet vaja teha... Pole olnud sellist pingete mahalaadimise hetke. Lisaks on vahel tunne nagu oleks lapsehoidjaks tööle läinud. Argh... No see selleks.

Igatahes, kui eile tööle jõudes mõtlesin, et päev pole jõudnud alatagi, kui juba soovin selle lõppu, siis tundsin pidevalt, kuidas tahaks end nö premeerida või lohutada. Mitu korda käis peast läbi mõte, et tahaks kooki või šokolaadiküpsist või kommi vms... Mõtlesin isegi, et jookseks üle tee poodi ja tooks endale midagi head. Sest kogu aeg oli endast hale ja tahtsin midagi head. Üle tee poodi ma siiski ei jõudnud. Mingil hetkel mõtlesin, et kuna ettevõte Oivaline Tervislik Tort avas kohviku, siis võiks ju peale tööd sinna maanduda, ühe tervisliku koogi võtta ja kohvi juua... Aga ei teinud ka seda. Miks ma ei teinud? Kuidas öelda... Jah, ma tahtsin ja ma olin päev otsa millestki heast mõelnud, aga mul polnud nagu seda õiget isu. Söönud oleks muidugi ja hea meelega, aga konkreetselt seda isu polnud. Seega tulime mehega hoopis koju. Kodus sõin toorsalatit kanaliha ja fetaga ning kõrvale hästi natuke Premia kiivisorbeti jäätist vaniljejäätisega. No seda oli ehk mingi 50 grammi, kui sedagi. Ja kusjuures ütlen aisalt, et see polnud ka enda lohutuseks enam söödud.

Küsimus jäi siiski õhtu. Kuidas end lohutada? Kuidas lõõgastuda, kui tunnen, et ükski tegevus seda ei tee. Või vähemalt ma hetkel arvan, et ei tee. SPAsse ju õhtul enam ei lähe ja minu jaoks pole see ka vist lõõgastus. Raamatu lugemine on nagu lihtsalt ajaveetmine. Jalutama? Päris paduvihmas ei taha. Magada? Ma kardan, et siis võin end üle magada ja järgmine päev olen nagu zombi. Jääkski nagu ainult toit valikusse. Okei, vahel ju võib, miks mitte endale nö head ja paremat lubada. Aga vahepeal see ju ei toimi.

Loeksin hea meelega teie arvamusi. Kas teil on hetki, kui tunnete, et vajate enda lohutamist? Kuidas end lohutate/premeerite sellistes olukordades? Võite julgelt näiteid, situatsioone, kogemusi jagada. Ehk saan ka endale mõne noppida. :)

*P.S Ma isegi ei tea, kas sõna "lohutamine" oleks siin õige kasutada, aga hetkel ei tulnud muud pähe. Loodan siiski, et jutu mõte on arusaadav.