Pausi teen küll töö juures ja selleks, et blogi kirjutada. Eile oli üks pikk ja kirju päev. Koju jõudsime õhtul 8 paiku alles ja nii oli kogu päeva söögikorrad suhteliselt sassis. Näiteks lõunaks sõin sel korral popkorni ja cocat. Käisime kinos ja seal ju ikka tahaks ning nii läkski see täiesti patuka kirja. Õhtust sõime bensukas. Mul on äärmiselt kahju, et Fitlap toite Olerexist ei saa. Cirkle tanklasse meil asja pole ja neid on üsna väheks jäänud. Linnades on ja eile Tallinnast ikka oleks leidnud aga lihtsalt Eestimaal ringi sõites on pilt suhteliselt kesine. Seega siis astusime taas Olerexi. Avastasin sealt aga konkurendi st Erik Orgu kava järgi söögid, seega mõtlesin, et see on kindlasti mulle kasulikum kui mingi burks ja ostsingi caesari salatit. Tegelikult olin meeldivalt üllatunud. Ports oli suur ja kõhu sai tõesti täis, nii täis et laste kõrvalt friikaid enam näksida ei tahtnudki. Muidu ikka näppan paar tükki neilt. Samas polnud see ka nii kuiv kui meie kava salat, mis Cirkles müüakse. Vähemalt mulle maitses see rohkem. Hind muidugi oli mega, paar eurot pidi rohkem maksma kui enamus söökide eest seal aga jah, tervise nimel võib ka peale maksta. Tõenäoliselt hakkab see teinekordki nii kulgema, et kui olen kuskil nö lennus, siis söön pigem seda salatit. Tema kavast ma muidugi ei tea midagi ja mul pole aimugi, kas see ports mõeldud minusugusele aga noh nagu enne öeldud, on see parim lahendus halvimate seas. Kusjuures natuke pani enda juures imestama se, et Orgu on tõesti endal margi minu silmis nii täis teinud, et kaalusin päris pikalt selle ostmist ning puhtalt seepärast, et seal tema nimi seisis :D Oleks ideaalne kui igas tanklas saaks midagi ka meie kavas ettenähtust aga see muidugi vist on liigne unistamine.

Lisaks oli eilne päev tore veel seetõttu, et suurem piiga tegi mulle rõõmu oma sõnadega. Käisin perega kalmistult läbi, et pisivenna sünni-surma aastapäeval küünal panna ja rääkisime lastega sel teemal. Väiksem plika ei mõistnud kuidagi, kuidas saab inimene sündida ja surra samal päeval, kuni jõudsime teemaga eluea pikkuse juurde. Sellest on nad nüüd aru saanud küll, et kõik 100 aastaseks ei ela. Väga armas oli kuulda, kuidas nad arutasid sel teemal, kui kaua veel minul elada on. Ma olevat alles noor küll ja palju ees. Siis ütleski suurem piiga, et ma elan kindlasti 100 aastaseks, sest söön tervislikult ja teen sporti. Armas hetk oli ja näha on, et lastel ei jää sellised asjad märkamata kui emmed-issid endast hoolivad ja vaeva näevad. Kõik ju selle heaks, et elada pikk ja täisväärtuslik elu ning olla veel kauakaua koos oma lastega.