Istun tööl ja tunnen, et on täielik sinine esmaspäev. Nädalavahetus iseenesest oli tore. Käisin koolikokkutulekul. Samas tundsin end seal halvasti. Vaatasin inimesi ja enamus täiesti võõrad näod. Ometi ju käisin seal koolis 6 aastat ning lõpetasin keskkooligi. Paljusid lihtsalt ei tunne ära. Ja meie lennust oli ka kohal väga vähe, klassist vaid 4. Nii vähe meid polegi vist varem olnud. Alguses oli raske jututeematki leida. Mina olin plaaninud öösel koju sõita ja alkot ka ei võtnud, teistel vast hakkas hiljem tiba lõbusam :) Nii astusingi kell 10 koolist välja ja asutasin koduteele. Ma ei pea seda teed pikaks aga miskipärast tundsin meeletut väsimust, lisaks oli terve päeva seljas mingi närvipunkt valu teinud ja see segas ka roolimist ja takkapihta oli meeletu udu. Kui lõpuks paar tundi hiljem koju jõudsin, olin nii väsinud, et mõtlesin, et lihtsalt vajun kokku. Seda väsimust põdesin veel ka eile. Kui olen väsinud, siis see tähendab seda, et mul on raske liikuda ja raske rääkida. Iga väiksemgi hääl teeb haiget. Igatahes oli kohutav päev. Veel hullemaks tegi asja see, et lapsed tahtsid väga mürada. Palusin neil olla vaiksemalt aga nad muidugi ei suutnud seda teha. Nii oli lõpuks mul nutumaik suus ja olin õnnelik kui nad magama sain. Täna hakkasin mõtlema, et kas see on ikka normaalne, et selliseid asju tunnen. See meeletu kurnatuse tunne ajab hulluks, lisaks see et ei rõõmusta enam millegi üle, ei taha midagi teha, kuskile minna. Kas see on stress või suisa depressioon? Samas on ka  hetki kus naeran pisarateni aga nautida justkui enam ei oska. Halbu mõtteid nagu ka pole eriti v.a et tunnen, et ei saa millegiga hakkama. Ikka mõtlen, et tahaks trennidega alustada, ehk aitaks need natuke. Kui õhtul koju jõuan, siis aga on rihm nii maas, et iga liigne liigutus on kurnav. Ma pole trennist ka mingit rahuldust saanud, et oleks hiljem hea tunne...ei ole. Lihtsalt üks kohustus saab taas täidetud. Mõtted keerlevadki enamasti selle ümber, et mis mul küll viga on ja abi ei oska ka kuskilt küsida. Kevadel käisin arstile kurtmas, ethti igasugu proove ja jooksutati siiasinna, isegi naistearstil käisin aga tulemus...0. Nüüd ei julge minna. Kevadel vähemalt kahtlustasin borrelioosi aga nüüd pole seda kahtlust ka. Päris selline see tunne siiski pole, olen ju kaks korda borrelioosi juba põdenud ja siis ikka asi veidike teisem. 

Nii, püüan end nüüd töölainele saada. Praegu see kurtmine isegi veidike aitas, äkki ongi vahest vaja lihtsalt muret kurta ja hakkab parem.