Alles paar päeva tagasi vaatasin kodumaist seepi Pilvede all ja sealt tuli üks tõeline pärl... "Kui elu suudab veel üllatada, on kõik hästi". Juba sel hetkel tundsin, et need on ühed kuldsed sõnad, sest mind on tõesti elu jätkuvalt üllatanud, olen õppinud seda üha enam nautima ja ka ennast hindama. Võimalik, et vastupidises järjekorras, et kõigepealt õppisin ennast hindama ja siis on elu hakanud mulle ette viskama üllatusi. Ehk olen neid üllatusi nüüd väärt. Olen ise vaeva näinud ja pingutanud.

Igatahes panin paar päeva tagasi üles endast ühe pildi. Vaatasin, et tuli teine üsna hästi välja ja miks ka mitte, sellest alates on olnud uskumatu komplimentide vool ja tunnen end juba tõesti täitsa ilusa inimesena :) Täna aga potsas postkasti kiri, kus üks hobifotograaf küsis minu tingimusi, et saaks minust pilte teha...hmm, minust? Ma pole kunagi armastanud pildistamist, pean ennast ebafotogeeniliseks, sest enda arvates olen küll kenam kui piltidelt paistan :D No tegelikult ma ei tea, lihtsalt ei armasta. Samas olen ka veidi kade olnud kui tuttavad neid tõeliselt ilusaid pilte ilus riputavad aga siiski...eiei. Nüüd aga jäin mõtlema, millal siis veel. Olen siiski juba selles eas, et selline ettepanek on tõsine kompliment. Ilmselgelt on põhjus fitlapiga kadunud kilodes ning trenniga saadud paremas toonuses. Aasta tagasi ei pannud mind keegi tähele või kui pandigi, siis komplimente ikka ei saanud. V.a tuttavate sõnad stiilis..."Pole sul häda midagi, kus need ülekilod on?" 

Nüüd mõtlengi, mida sellise kirja peale vastata. See, et vastan tundub nüüd juba loogiline aga mida...kas võtan väljakutse vastu? Igatahes olen üllatunud, meeldivalt üllatunud.

Veel üllatas mind hommikul minu kaal. Oli terve kilo ühe ööpäevaga ära kaotanud. No loomulikult ei oleks pidanud see mind väga üllatama, kuna eile oli ju söömine väga paigast ära, kaks korralikku söögikorda, üks enamvähem ja üks jäi ära. Eks ole näha, mida homme hommikul näitab, ega tänanegi on olnud üsna segamini. Hommikusöögi tegin kavakohase aga ülejäänu on olnud omalooming. Loodan vähemalt ühe portsjoni veel korralikku sööki teha, sest homme olen ju ka lennus enamuse päevast...lähen kontserdile. Väiksema piigaga jääb mu poeg koju, suurema viin mammale ja ise Viljandisse kontserdile :) Üritus, mida olen niiväga oodanud...:D