Tegelikult olen tööl hetkel aga protokollide kirjutamise ja uue materjaliga tutvumise järel tekkis nii hull unekas, et mõtlesin vahepeal lasta ajul puhata. Ilmselgelt ei pääse ma ka täna sellest, et kodus tööd ei teeks, ikka pean tegema natuke aga ehk saab need asjad kiiremalt lõpetatud. Eile istusin ka päris mitu tundi arvuti taga ja lisaks istusin ka töö juures hommikul paar tundi lisaks. Ma ei tea, kas viga on minus, et püüan asja liiga korralikult teha...ehk oleks aeg end lõdvemaks lasta.

Muidu on mul läinud päris kenasti...kui kavast rääkida. Endiselt söön lõunat väljas aga teised söögid on kavakohased. Väga palju lisapatte ka pole teinud. Kiusatusi on küll ja veel. Naaberkabinetis on koguaeg kommid ja küpsised laual. Täna ka assortiikarp, neid armastan ma meeletult. Just neid, milles see vedel kreemitaoline asjandus. Suu jookseb vett. Lisaks on nädala alguse ühest sünnipäevalt saadud ananassikomm ja täna saadud raffaello mul kotis. Ka neid ma armastan väga aga ei ole võtnud veel siiani. Muidugi kui lõunale läksin ja nägin karamellkisselli, siis sulasin ja selle sõin küll ära. Õnneks peale lõunat toimuval naistepäeva nö peol ma kringlit ega torti ega muud ei tahtnud. No jh, ühe pisikese küpsise võtsin kohvi kõrvale. Aga kõht on ikka meeletult tühi ja karjub koguaeg. Püüan vett juua aga ega see asja palju paremaks tee, pigem tekib rohkem sellist õõnest tunnet sisse.

Trenni muidugi pole teinud...kui välja arvata tänane mööda treppi jooksmine üles-alla mõned korrad. Ma ei tea mis mul viga on aga mulle meeldib treppidel joostes liikuda ja teen seda pea igal võimalusel :)

Aga tore on see, et närvipinge on mõjunud nii, et kaal hakkas lõpuks langema ja mühinal. Eile olin 71,4, täna 71,0. Ikka nii paarsada grammi päevas. Eks vaimne pingutamine aitab ka kaasa siiski, teen vaimselt trenni :) Eks ta ole, on see minu jaoks ju täiesti uus olukord. Võõrad inimesed, võõras keskkond, kogu mu päevakava on uppi löödud.. 

Söögi tegemisega on vast kõige raskem. Kõht on küll meeletult tühi aga seda raskem on vältida, et midagi suhu ei topiks. Lisaks käunuvad ka lapsed panni kõrval seni, kuni söögi valmis saan. Olen kahevahel, kas peaks neil lubama ennem midagi närida nt banaani või võileiba aga elu on näidanud, et õhtusöögilauas on streik seda suurem, et ei sobi see ega teine. Eile otsustasingi, et hakkan ise otsustama, mida teen ja lapsed peavad lihtsalt leppima. Kui ei maitse, siis olgu ilma aga tean juba ette, et see saab keeruline olema. Esiteks ei saa ma ju köögi ust lukku panna ja sealt nad leiavad ikka midagi. Seega on lihtsalt sooja söögita ja snäkkide peal. Teiseks, kava järgi sööke tehes, peaks mul vannitoas siga elama, sest lapsed enamus roogasid lihtsalt ei söö. Ei maitse, ei meeldi välimus vmt. Osa jääb nagunii järele siis aga kuna püüan teha mingite kaalude järgi, siis jääb nii natuke, et sellest midagi uut ka teisel korral teha ei saa. Vahest annab sellest jäägist lastele kokku keerata aga siis olen nullpunktis tagasi st teen ikkagi endale ja mehele kava järgi ja lastele midagi muud... Nokk kinni, saba lahti. Ideaalset lahendust ei ole minu arust aga raske on ka parimat varianti leida. Eks proovin nii ja naa aga vahest tundub üks lahendus õige ja siis teine ja nii see aeg läheb.. Nüüd peale tööd mitu rooga valmis teha on küll tüütu. Tulevikus tahaks jõuda taas selleni, et teen mitmeks päevaks õhtusöögi. Mulle ei meeldi süüa mitu päeva sama rooga aga ei suuda ka kokata.