Olengi jõudnud punkti, kus on vaja unustada vaid korra blogi kirjutada ja ongi minu konto lukus siin. Olen suutnud peaaegu 9 kuud nii vastu pidada, et pole veel sentigi maksnud ja oleksin üsna kurb kui see võimalus mul nüüd kaoks. Mitte, et ma poleks nõus seda vähest maksma oma tervise eest aga siis kaob motivatsioon blogi kirjutamiseks ära :) 9 kuud pea iga päevaselt kirjutada, on saavutus omaette. Ega see polegi alati nii lihtne olnud. Vahest olen õhtul kõigest ja kõigist nii tüdinud ja väsinud, et lihtsalt on raske midagi kirja panna. Vahest on tabanud mind ka jonn, et ma ei taha ja kõik või tunnen, et tahaks kohe halvasti öelda midagi, samas tubli ja targa inimesena väldin ja taunin sellist lahmimist. Inimene peab suutma enne mõelda ja siis öelda, see peaks olema igaühe jaoks elementaarne, end niipalju nö koolitada, kuid vahest juhtub...ka minul :) Just eile oma isa abikaasale rääkisin neid väheseid juhtumeid, kus minu kannatus katkenud on. No lastega juhtub seda rohkem, nad kohe oskavad mind piirist üle nügida aga täiskasvanuga ma väga tihti sõnasõtta ei satu aga kui see juhutb, siis ütlen ikka kõik südamelt ära enne kui mõte taas liikuma hakkab. Pärast on häbi küll aga teha pole enam midagi. Seega, luban endale, et harjutan veel...viisakusega ei lähe selline sõnasõda küll kuidagi kokku. Hmm, huvitav et sellise teemani oma mõtetega täna siin jõudsin :)

Hommikul ärkasin üsna vara. Panin äratuse 10 minutit varasemaks, et tööle jõuaks õigeks ajaks lõppude lõpuks ja...jäin hiljaks 15 minutit rohkem kui tavaliselt. Täiesti lootusetu on midagi üritada. Kui lapsi äratan varem, siis on nad nii unised ja nutused, et aega läheb rohkem ja kogu minu hea plaan kukub kolinal kokku. Kaalul käisin ma ka aga see number oli nii suur, et ununes paugupealt ära :) Kui tahtsin 5 minutit hiljem seda üles kirjutada, siis enam ei suutnud meenutada ja ei viitsinud enam end riidest lahti ka koorida, et uuesti kaaluda. No igatahes oli see 65ga midagi, seega kilo-paar juures nädalavahetusega. Üllatab see mind...ei üllata, arvata võis. Eile õhtul hakkas magu valutama, sellist valu polegi iial tundnud ja eriti ei taha ka enam tunda. Seega on motivatsiooni küll, et jätkata jälle korralikult. Mõõtmise unustasin ka ära. Tegelikult mul mõõdupäev ju pühapäeva hommikul aga kuna ma polnud kodus jäi see tegemata ja hommikul unustasin ka... No ju siis jääb vahele see nädal.