Vastik, vastik päev. Ma ei salli nohu aga mingi lolli mõtte ajel ostsin vale ravitee koju, mis nohu ära ei hoidnud. Nüüd olen pool päeva pikali olnud. Pea valutab, silmad ka ning lisaks see nohu... Palavikku vist pole või on selline pisike. Eks kraadin huvi pärast õhtul. Suurem piiga täna suht terve, pisut nina veel kinni aga see ka kõik. Väiksel viskas aga jälle palaviku üles, eile oli suht terve juba, õhtul ainult väsis ära. Eks tal silmad kilasid ikka terve päeva aga täna oli kuidagi eriti toss õhtul ja panin kraadi alla voodis...38,5 jälle...kurja. Homme õnneks läheb me vahmiil korraga ka arsti manu, näis siis mis tõbi meid tabanud on nüüd. Ülehomme on silmaarsti aeg, püüdsin terve aasta löögile saada ja jaanuaris lõpuks õnnestus aeg saada märtsiks ja nüüd...lähen selle sntlaagriga linna reisima või. Suuremal oleks vaja enne kooli kindlasti ära käia...no ei tea mida teha, lootsin et lapsed selleks ajaks terved. Ja kogu selle jama juures, pen siin laste ja haigete eest hoolitsemisega hakkama saama. Ometi ei tahaks midagi muud kui teki alla ja tekk silmini tõmmata. Vahel on üksiku pereema elu ikka raske ka :S Aga kui aus olla, olin abielus sellises olukorras täpselt sama üksi. Ehk sain vahel tassi teed ja võileiva aga suured tegemised olid ikka minu kraes, seega pole hullu..

Nii, kavast siis ka. Nagu arvasingi, ei suuda ma mingi valemiga trenni teha, Toidukava isegi järgisin, kuigi kõik hakkab vastu. Mingi kummalise hoo ajel aga haarasin lusikatäie mett, seega jääb kirja täitmata kava märk. Ise ka pahane enda peale aga mis teha. Mõistus vist tiba udune :) Hommikul tegin ka mõõtmise ära ja sel korral kahjuks midagi maha ei läinud, pigem sai neid mõõte väga pingutada selliseks, et poleks kasvu. Kaal kukkus täna ikkagi 74 allapoole tagasi ja see on positiivne. Oli vist 73,8 kui mälu ei peta. Graafikust on täpike siiski ülevalpool joont ja tahaks ikka alla võtta, et jääks lootus 70ni jõuda. Tegelikkuses aga on kõik hästi. Kolmapäeval saab 8 nädalat täis, kaalukadu üle 6 kilo ning üle 20 sentimeetri. Eriti rõõmustab see teine number, sest tõesti on mugav riideid selga panna ja näen kena välja. Kuid jätkata tahan siiski, pean ju selle 70 märgi kätte saama. Imelik mõelda, et plikana kaalusin vaid 57 kilo...hmmm. Nüüd saan aru küll, miks hurjutati, et liialt kõhn :D Aga peale esimest sünnitust 60ni enam ei saanud ja jäigi selline 64-65 ning nüüd viskas üle 70 ja lõpuks ka 80. Nu jah, eks püüame edasi...nii kaalu kaotada, tervislikult toituda kui terveks saada. Igatahes tundub, et ma niipea siiski tööle ei saa siit, eks tuleb terveks lapsed ravida.