No mis reis see ikka oli...kolm päeva vaid ning siinsamas Eestis :) Aga sellega seoses tulid ilmsiks ikkagi üsna suured raskused. 

Kaasa pakkisin üsna palju asju, millest tavaliselt kodus süüa teen. Esimene tagasilöök tekkis sellest, et õe kaal näitas aiateibaid. Esimese päeva söögid olid seega sellised umbkaudsed. Õigemini esimene roog sai umbkaudne ja teised lasin juba suht üle jala. Ei võtnud midagi väga keelatut aga nt sõin isetehtud leiba üsna suure portsu. Teine päev oli veelgi hullem. Söögikordi sai vähem, sõin keelatud toitu aga püüdsin siiski mõistuse juures püsida, kuidas see õnnestus, veel ei tea. Sain küll hangitud õe kaalule uue patarei aga niisama seisma see jäigi. Järgmisel päeval kordus sama...ringi sebimist oli palju, söögiajad venisid siia ja sinnapoole ning nüüd istun diivanil...lõpuks omas kodus ja söön assortiid, mis mulle täna väga kalli inimese poolt kingiti. Miks ma seda teen...otsin sisimas siin vabandusi ja muidugi leian, päris ohtralt aga tegelikult saab selles süüdi olla ju vaid üks...mina ise, eksole :D 

Mõtlen hirmuga homsele kaalumisele. Õel oli tavaline mehaaniline kaal ja see näitas küll 70 ligi aga mida minu peps digikaal mu kohta homme ütleb, on tiba teine asi. Aga nagu ikka, elame näeme, pigem olen põnevil.

Trennid jäid ka soiku. Tahtsin küll teha õega koos neid aga kui esmaspäeval sinna jõudsin, oli temal trenn juba tehtud. Järgmisel päeval aga pidin päeval sõitma linna peale asju ajama ja emale külla, täna aga tundsin et pole nagu mõtetki enam. Käisin ära kohtumisel, mida olin kaua oodanud ningsiis pakkisin lapsed kokku ja kodu poole. Samas see kaks tundi autosõitu on ka üsna rasked ja siis kogu selle killavoori autost kolmandale tassimine :) paras trenn omaette. Kuid süümekad olid siiski nii suured, et võtsin kätte ja tegin õhtul veel oma selle nädala esimese trenni ära...ise olen väga rahul sellega, et seda suutsin. 

Tore on see, et inimesed on hakanud kiitma. Kui alguses oli palju sellist aasimist ja norimist, siis nüüd, kolm kuud hiljem, on hakatud aru saama, et ma polegi selline tavaline dieeditaja, kes alustab ja libastub sama kiirelt kui kuu ühe tiiru teeb. Ma siiski olen suutnud olla tubli ja vastu pidada. Ka täna sain kiita, et olen tugeva tahtejõuga. Enda arvates ma lihtsalt olen harjunud, et saan, mida tahan...vahet pole kui kaua sellega aega läheb ja kui palju pingutama pean. Ma pole eriti usin aga kui ma tõesti ise tahan, siis olen valmis pingutama.

Nüüd siis pakin kommid kokku, see pole üldse minu moodi ju :P