Et siis nädalavahetus ja mis põhiline, lõpuks selline, mis on kodune ja vaikne. Mees on romuringil rakkes ja mina lihtsalt molutan praegu. Kohekohe pean end küll püsti ajama, sest lapsed tahavad pannkooki saada...väga kummaline soov, nad pole kunagi erilised pannkoogisõbrad olnud, nagu ka mina ise. Olin ikka arvanud, et ainus mis pannkoogi juures hea on, on moos. Muidu ma ka moosi ei armasta kusjuures :) Magusaga on üldse nii, ega ma seda väga igatesnud ei olegi. Kummaline, et need lisakilod niimoodi tulnud on aga ega vist magus ainus pole, mis pekki tekitab. Enda puhul on põhjustajaks olnud vähene söömine. Mul pole lihtsalt vaja rohkem kui paar korda. Mõni aasta enne kavaga alustamist püüdsin end harjutada hommikust sööma, nüüd kavaga on see harjumuseks saanud. Aga kahte sooja sööki ikka ei taha päeva jooksul, no omletti võib-olla küll aga päris praadi. Täna sõin taas lõunaks singivõikusid, söön neid küll ka igal hommikul v.a nädalavahetustel aga vahest teen seda ka kiireks õhtusöögiks või laiskadel lõunatel, nagu täna. 

Kaalumise aga unustasin täna ära. Eile oli veel 75,5, asi seegi kui seal seisab veidike. Lõpuks ka tegin mõõtmised ära. Tundub, et kõik see 1,5 kilo on läinud rindade arvelt, sest need olid paar cm väiksemad :) Eks asi ka selles, et millised rinnahoidjad satuvad just olema. Kõht oli suurenenud, ise arvan et kuna kiirustasin mõõtmisega, võisin ka kuidagi viltu seda teha. Eks järgmine kord ole näha, kuidas sellega on. Ise olen endaga suht rahul. Olen suutnud kava järgi süüa, patustanud vähe. Püüan veel ka liikuma saada end, siis juba väga hästi. Praegu on üldse selline aeg, kus ei taha midagi teha ega näha. Selline apaatne olesklemine. Hea meelega läheks teise tuppa ja poeks teki alla peitu. Stress võib-olla. On olnud paar pingelist nädalat, just emotsionaalses mõttes. 

Mis siis veel. Kõhuvalud jm kummalised tundmused ei ole veel kuskile kadunud, ka päevi pole hakanud. Seega ei tea, kas peaks muretsema. Huvitav üldse kui testi peaksin rasedaks jääma, mismoodi siis kavaga toimida. Ei tahaks niisama ka lasta minna, ma ei arva et rasedus on see aeg, mil peaks end käest ära laskma. Mõnes mõttes on kahju ka, et olen hakanud rohkem kehakaalule rõhku panema. See tähendab, et mõtlen sellele rohkem ja ka muretsen rohkem. See aga tekitab stressi. Eriti kui ei õnnestu kõik nii nagu tahaks. Ma pigem mõtlen siin seda, et mul ei õnnestu 4 x päevas korralikult kava järgi süüa ning trenni teha, lisandväärtus on muidugi kaalukadu ja saledam keha. Täna vaatasin oma graafikut ja ajas veidike õnnetuks küll kui nägin mis kaalus olin 1,5 aastat tagasi seal, kuidas see rasv taas mu turjale küll hiilis...mnjah. Kurb