Jäi silma, et alustan 414 blogiga. Päris muljetavaldav number. Eks aastaid on ju ka juba omajagu siin figureeritud ja mõne asjaga olen vägagi kohusetundlik...kui kätte võtan siis teena ära ka. See blogi kirjutamine on isegi mõnus, hoiab sind reel ja samas on hea oma mõtteid väljendada. Kui suudaks toitumist ka nii kontrollida, oleks super :) Tegelikult päris alguses olin ikka ülitubli. 1 komm või õun olid ka välistatud, nüüd aga võtan lõdvemalt...hommikul vitsutasin süüdimatult 2 õuna ära. kui aus olla, siis päris süüdimatu ma ikka pole, sest tunnen end seetõttu üsna pahasti, nagu laps, kes on pahandust teinud...

Hommikul voodis lebades juurdlesin selle üle, et miks ma ometi end nii väsinuna tunnen. See viga on mul juba ammu küljes. Suve alguses käisin isegi arstide vahet aga midagi ebanormaalselt ei leitud. Siis läks veidike paremaks, tegelikult ka praegu tunnen end paremini kui suve algul. Samas ikkagi on selline tülpimus kõigest, midagi teha ei taha, millestki rõõmu ei tunne. Oleksin justkui vales kehas...keeruline selgitada. Mõni aeg tagasi lugesin artiklit, kus lahterdati inimesi ära nii, et üks osa on muretsejaid. Ma pole end kunagi muretsejaks pidanud, olen enda arvates võtnud elu üsna normaalselt, pole mõelnud sellele, et mis võib kõik juhtuda aga siis jäin mõtlema ja nägin endas täiesti selgelt muretseja jooni. Eelkõige avalduvad need lastega seoses. Ma saan neid mõtteid küll kontrollida aga ikka muretsen nende pärast, nüüd muretsen ka mehe pärast...nt kui ta mootorrattaga sõitma läheb ütlen alati, et ole ettevaatlik. Ma ei tunne end siinkandis veel nii hästi, et suudaks end ette kujutada siin üksi olema. Ma ei tea miks need mõtted tulevad aga alateadvuses on hirm. Ja lapsed ka, esimese lapsega ei olnud sellist asja aga nüüd... Eile käisime ühel töökaaslasel külas. Olime 4 naist, istusime tünnisaunas ja lobisesime ja tundisn nii selgelt, et teised räägivad aga mul pole nagu midagi öelda. Nagu vaataks seda kõike kõrvalt. Tegelikult oli tore õhtu aga järgmisel korral ma pole kindel, kas tahan minna. Mõtlesin, et täna ostan magneesiumit ja omega 3. Ma isegi ei tea, miks just neid :) aga tunduvad õiged asjad olevat. Samas ma ei usu, et elurõõm kuskil vitamiinipurgis mind ootaks. Arst arvas, et kehaline aktiivsus tõstaks meeleolu aga no ei tõsta ju. Kui õde ütleb, et tal on peale trenni rahulolu ja hea tunne, siis mul on täitsa tavaline olek. Hea meel, et ära tegin aga see on nagu hammaste pesuga...selline igapäevane ja tavaline asi, mida ikka teed ja ei mõtle, et oh küll ma olen ikka tubli.