Istusin siin ekraani taga oma 15 minutit ja mõtlesin, millest küll täna kirjutada. Elu veereb tasapisi ja polegi midagi huvitavat pajatada. Tänane päev oli täitsa tore. Käisin sõbrannadega jalutamas. Ilm oli imeilus ja kõndisime peaaegu 10 kilomeetrit maha ja saime lõpmatult lobiseda. Oli täitsa mõnus ja praegu isegi veidike jalgades tunda seda :) Muud trenni täna peale ei teinud, see varajane ärkamine veel pole nii kontides, et jaksaks päeva jooksul teha pikk kõnd ja lisaks ka trenn. Eks alustan homme oma trennidega. 

Söömisega olin täna täista tubli. siiani sain kenasti hakkama aga hilisõhtune kiskus käest ja kasutasin ära patusöögikorra. Ega see mõistlik pole aga tundsin, et tahan seda ja andsin alla :)

Homme ongi viimaen puhkuse päev. Mõtlen veel, mida peaks ja tahaks homme teha. Hetkel tundub neid asju päris palju, ei mõista kuidas need 4 nädalat niimoodi ära lebotasin ja kõik asjad tegemata...no mitte päris kõik, palju sain ikka tehtud ja sain korralikult puhata, see on kõige olulisem. Ja laps sai kooli saadetud ning teine lasteaeda. See sügis oli kuidagi eriti raske olnud sellega, lastel on raske hommikul ja ka minul. Hetkel saan nii, et saan mõlemad kenasti 8ks kohale aga ülehomsest, pean ise 8.15 tööl ole ja mul on 25 kilomeetrit sõita. Aga ega see mõtlemine ka aita, küll kõik loksub paika. Haa, see jälle näide minu loomusest...olen alati veendunud, et saan hakkama ja kõik läheb hästi...ja siis läheb ka :P Asi on mõtlemises. Ka selle kava järgimise puhul. olen palju näinud pealkirju blogidel, et kui oluline on teiste inimeste toetus aga minu arust pole mingit vahet, kas nad toetavad mind või on ükskõiksed, asi on endas ja ainult endas. See, mida teised arvavad sellest, mida mina endaga teen, ei mõjuta ju kuidagi, sest see pole oluline minu jaoks. Pole nii oluline, et laseksin end mõjutada. Kui inimene ei suuda isegi sellist asja teha, mis ilmselgelt on ta elu ja tervise mõttes oluline...no mida ta siis üldse suudab? Kas siis ongi terve elu teiste toel? Aga kui kidagi juhtub.. Sellega meenus mulle praegu aeg kui jäin esimest korda lapseootele. Olin siis 18, õppisin tehnikumis ja olin meeletult armunud. Rasedusest teada saades hakkas arst rääkima ühtäkki hariduse vajalikkusest ja et ma ikka mõtleks. Ja just tema ütles nii, et me ei tea keegi ette, mis elu toob. Mis siis saab kui jätan kooli pooleli, saan lapse ja siis midagi juhtub ja jään üksi... Siis ma ei mõistnud teda ja olin isegi solvunud. Nüüd kui olen kaks korda lahutanud ja kolme lapse ema, kellest kaks on praegu suht väikesed, siis nüüd mõistan mida ta mõtles. Tollal saingi lapse, abiellusin ja jätsin kooli pooleli ning nägin aastaid vaeva, et leida tööd. Selleks pidin uuesti kooli minema, hiljem ka kõrgkooli ja ega pole kõik kergelt läinud aga olen saanud hakkama. Ise, toetuseta. Ja saan edaspidi ka. Täna joon ühe longeri, homme olen enda peale kuri ja siis võtan härjal jälle sarvist :P Loodan, et ka siin inimesed saaks rohkem aru, me teeme seda enda jaoks ja mitte keegi ei pea meid toetama. Kui keegi seda teeb, siis on megahästi aga kui ei tee, pole see põhjus alla andmiseks. Mitte keegi ei saa meie elu teha paremaks, ainult meie ise...